Iidne inimlane seab Lucy inimeste esiema rolli kahtluse alla ({{commentsTotal}})

Australopithecus deyiremeda lõualuu.
Australopithecus deyiremeda lõualuu. Autor/allikas: Yohannes Haile-Selassie

Mõne aasta eest Etioopias päevavalgele tulnud enam kui kolme miljoni aasta vanuste hammaste ja lõualuu põhjalik analüüs viitab, et Ida-Aafrikas elas lisaks kuulsale Lucyle ja tema sugulastele toona veel üks rühm inimlasi. Leiu mõjul peavad antropoloogid nüüdisinimeste otseseid eellasi otsides kaaluma erinevaid võimalusi hoolikamalt kui kunagi varem.

Uus inimlane?

„See sundis meid oma reisiplaane edasi lükkama. Me olime hakanud juba oma varustust kokku pakkima,“ sõnas potentsiaalse uue liigi säilmed avastanud töörühma juht Yohannes Haile-Selassie. Juba ekspeditsiooni varasemas staadiumis leitud lõualuu ja hammaste olulisus sai selgeks alles nelja aasta eest alanud ja mitu kuud väldanud ekspeditsiooni viimasel päeval.

Woranso-Mille'na tuntud Ida-Aafrika riftivööndi südames asuv leiupaik asub vaid paarikümne kilomeetri kaugusel Hadarist, kust on tänaseks päevavalgele tulnud sadu liiki Australopitecus afarensis kuuluvate olendite jäänuseid: kolpi, luid ja hambaid. Sealhulgas ka Lucy'na tuntuks kogunud Donald Johansoni, Mary Leakey ja Yves Coppensi poolt 1973. aastal leitud suhteliselt terviklik skelett. Liiki peeti kümneid aastaid ainsaks toona maamunal kõndinud nüüdisinimeste potentsiaalseks eellaseks. Tõdemuse võib leida isegi kooliõpikutest.

Australopithecus deyiremeda lõualuu enne puhastamist. Yohannes Haile-Selassie

„Ent meile jäi silma, et lõualuu on oluliselt lopsakam ja hambad väiksemad kui Lucy liigikaaslastel. Välitööde lõppedes seda kõigi teada olevate teiste inimeste perekonna eelkäijatega võrreldes oli ilmne, et need eristusid oma vormilt ja üldise anatoomia poolest kõigist tänaseks leitud Lucy liigikaaslaste säilmetest,“ selgitas Haile-Selassie. Samuti erinesid need oluliselt vastavalt Kenyas asuva Turkana järve kaldalt ja Tšaadist leitud liikidest Kenyanthropus platyops ja Australopithecus bahrelghazali.

Probleemid liikidega

Paleoantropoloog nendib, et A. Afarensis'e liigisisene muutlikkus on suurem kui ühelgi teisel inimlasel. Liigil õnnestus väljasuremist vältida miljon aastat. „Sellegipoolest on meil äärmiselt hea alus pidada leitud lõualuu omanikku täiesti uueks liigiks. Me kõrvutasime seda lugematute A. afarensis'e lõualuudega. Australopithecus deyiremeda't iseloomustavad tunnused polnud võrreldavad ühegi isendi omadega,“ kinnitas Haile-Selassie.

Australopitecus afarensis'e ehk Lucy liigikaaslase rekonstruktsioon.

Ent on ka teisi arvamusi. „Erinevused tunduvad vaevu hoomatavad. Ma poleks üllatunud, kuid need omistatakse hiljem A. afarensis'ele,“ märkis California ülikoolis antropoloog Tim White. Ent juhul, kui Haile-Selassiel ja tema kolleegidel õigus on, seab see kahtluse alla enamiku A. afarensis'e liigisisese muutlikkuse kohta kirjutatu. Näiteks võib tegu olla mitme erineva liigiga, misläbi oleks kolme miljoni aasta eest Ida-Aafrikas ringi uidanud inimlaste seltskond arvatust tunduvalt kirjum.

Inimkonna häll

On raske ette kujutada, et kuivas ja kuumas täiemõõdulisest liivakõrbest vaid paari hingetõmbe kaugusel olev malaaria poolt kimbutatav Afari kõnnumaa oleks võinud pakkuda kunagi nüüdisinimeste kaugetele eellastele meelepärast elupaika. „Kuid miljonite aastate eest oli see paik roheline ja piirkonna elustik lopsakas,“ sõnas Haile-Selassie.

 Välitööd Afari alangu piirkonnas. Yohannes Haile-Selassie

Laamtektoonika mõjul on aga viimase kümne miljoni aasta vältel Ida-Aafrikat puruks kistud. Paari miljoni aasta eest olid laamad nihkunud juba piisavalt, et piirkonna kliima hakkaks radikaalselt muutuma. Antropoloogid spekuleerivad, et just see kiirendas inimeste eellaste evolutsiooni

Haile-Selassie töörühma parima hinnangu kohaselt elas A. deyiremeda Afari alangu piirkonnas 3,7-3 miljonit aastat tagasi A. afarensis'e asualast vähem kui 35 kilomeetri kaugusel. Liikide lähedus tekitab paratamatult darvinismist tuttava olelusvõitluse ideest tuleneva küsimuse, kuidas said kaks liiki elada külg-külje kõrval suhteliselt pikka aega. „Me näeme tänapäeval, et sugulasliigid saavad kõrvuti elada. Sama kehtib ka mineviku kohta. Nii et see pole võimatu,“ märkis paleoantropoloog.

„Pigem on küsimus selles, mil moel vältisid nad ressursside pärast toimuvat konkurentsi, ohustamata seejuures teineteise eksistentsi. Hammaste emaili paksuse ja lõualuu paksuse põhjal oletame, et A. deyiremeda suutis ja tarvitas toiduks raskemini seeditavat taimsemat materjali nagu hiljem elanud Paranthropus'ed,“ spekuleeris Haile-Selassie. Mees tunnistab, et morfoloogia põhjal tehtavaid ennustusi tuleb täiendavalt kontrollida. Näiteks kõrvutades hammastes talletunud erinevate elementide teisendite suhtelist sisaldust.

Uute sugupuude suunas

Kuigi Haile-Selassie on kolleegidega veendunud, et A. deyiremeda näol on tegu uue liigiga, nendib ta, et kogukonnal võtab tervikuna oma maailmapildi muutmine aega. „Vanadel headel aegadel oli A. afarensis ainus teadaolev sellel ajaperioodil elanud liik ja seega ka peamine kandidaat, keda pidada nüüdisinimeste ja kõigi teiste inimeste perekonda arvatavate liikide esivanemaks,“ mõtiskles paleoantropoloog.

Seni päevavalgele tulnud Australopithecus deyiremeda säilmete kipsjäljendid. Yohannes Haile-Selassie

„Nüüd on aga meil mitmeid liike, kes võisid olla inimeste ja esivanemad täpselt sama tõenäoliselt. Nende hilisemate põlvnemisliinidega sidumine saab olema 64 tuhande euro küsimus ja tänapäeva antropoloogide jaoks ka suurim väljakutse,“ lisas Haile-Selassie. Paleoantropoloog märgib, et kuigi uute fossiilide leidmisel on alati lootus, et need aitavad vastata juba olemasolevatele küsimustele, muudavad need vähemalt praegu nüüdisinimeste põlvnemisloost koherentse pildi saamist tavaliselt keerukamaks.

Teadmatus on õndsus. Täiendavad fossiilid muudavad evolutsiooni toel toimuvate muutuste peensuse tõttu erinevate liikide eristamist järjest raskemaks. „Kindlalt võime me vaid öelda, et lõpp-produkt oli inimene, keda võib pidada juhuslikult selle kõige käigus tekkinud liigiks, mis arenes nagu iga teine minevikus elanud inimlane. Kõige selle juures ei tohiks me unustada, et me areneme ikka veel. Lõpuks oleme me midagi uut või sureme hoopistükkis välja. See on asjade loomulik käik,“ leidis Haile-Selassie.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: