"Oleme teinud tõrvajälgi nähes varem automaatselt eelduse, et selle valmistamine nõudis suhteliselt kõrgel tasemel vaimseid võimeid. Oletati, et neandertallased pidid hoidma tule temperatuuri pikka aega kindlas vahemikus, nagu tehakse seda tänapäeval. Kuid näitame, et piisavalt hea tulemuseni on võimalik jõuda ka teisiti," selgitas uurimuse esimene autor Paul Kozowyk, Leideni ülikooli antropoloog ERR Novaatorile. Nii või teisiti oli lõpptulemuse näol omal ajal tegu revolutsioonilise tehnoloogilise edusammuga.

Peaasjalikult kasutasid neandertallased tõrva näiteks kirve- ja odaotste tugevamalt käepidemete külge kinnitamiseks. Liimaine lihtsustas oluliselt kahest või enamast osast koosnevate tööriistade valmistamist. Eelnevalt ürginimeste laagripaikadest leitud tõrvatilgad viitavad, et liimaine leidis rakendust vähemalt 200 000 aasta eest. Ammu enne keraamiliste anumate kasutuselevõttu, mis võimaldasid seda suures koguses toota näiteks mesopotoomlastel.

Neandertallaste kasutatud tehnikast parema aimduse saamiseks kasutas Kozowyk kolleegidega sadade tuhandete aastate neandertallaste käsutuses olnud tööriistu ja abivahendeid – tuhka, tuld, teravaid kive, kasetohtu ja puuokstest punutud võrku.

"Lähtusime eeldusest, et innovatsioon peitus juba olemasolevate vahendite kasutamisel algsest erineval otstarbel. Me ei saa ilmselt kunagi täpselt teada, mis uuenduseks sädeme andis, aga selleks võis olla näiteks lõkkes osaliselt söestunud männikoor või kasetoht," nentis Kozowyk. Mõnikord kogunevad söestunud koore pinnale tõrvatilgad.

Kokku pani Kozowyk kolleegidega proovile kolm erineva keerukusastmega meetodit. Töörühm leidis, et neist isegi kõige lihtsama – kasetohu korduvalt kuuma tuha sisse kastmisega – oli võimalik toota tõrva piisavas koguses näiteks odaotsa varre külge kinnitamiseks.

Korraga suurema koguse liimaine valmistamiseks võis aga rakendust leida keerukam "tõstetud struktuuri" meetod. Madalasse süvendisse paigutatakse kasepuust kauss, mis kaetakse pajukoorest punutud võrguga. Sellele omakorda asetatakse kasetoht. Viimaks kaetakse kõik õhukese mullakihiga ja süüdatakse sellel lõke. "Meetod võimaldas toota kõige kvaliteetsemat tõrva ja teha seda ühtlasi ka kõige tõhusamalt. Kuid me ei saa neid (meetodeid) tegelikult sellisel kujul otseselt võrrelda. Kõik sõltus hetkevajadusest," laiendas antropoloog.

Kozowyk lootis, et tulemused annavad parema aimduse, mida täpselt arheoloogid neandertallaste laagripaikadest otsima peaksid. See omakorda aitaks saada ka parema pildi sellest, millist meetodit nad ühel või teisel juhul tõrva tootmiseks rakendasid. Sõltuvalt tehnikast on tõrva keemiline koostis veidi erinev.

Antropoloogide kogukond laiemalt näeb uurimuse tulemusi järjekordse märgina, et arhailine ja nüüdisaja inimeste jaoks tahumatu välimus ei pruugi automaatselt võrduda lihtsakoelise käitumisega. Pigem olid kõik toona elanud inimesed võimelised sarnasteks saavutusteks. Hoolimata sellest, millisel mandril nad elasid või millisesse liiki kuulusid.

Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.