''Võib oletada, et kool annab aluse uut tüüpi vanemate ja laste vahelisteks vestlusteks. Enne seda on vähem põhjust rääkida sellest, kes on tark ja kes mitte. Lapsed võtavad aga selles eas ideid nende säravuse kohta nagu käsn. Enne seda on laste kokkupuude muu maailmaga piiratud. Osa maailmapildi kallutatusest saab kanda ka kasvava meediatarbimise arvele,'' mõtiskles uuringu vanemautor Andrei Cimpian, Illinois' ülikooli psühholoogiaprofessor.

Järeldused põhinevad 240 lapsega tehtud katsetel. Muu hulgas loeti nende käigus lastele sooneutraalset lühijuttu väga-väga targast inimesest. Kui viieaastaselt arvasid nii poisid kui ka tüdrukud ülekaalukalt (70 – 75 protsendil juhtudest), et kirjeldatud hiilgav inimene oli nendega samast soost, siis kuuendaks eluaastaks hakkas tekkima tüdrukutel tasakaalustatum vaade. Sama pidas paika katsetes, kus paluti osalistel hinnata, kas piltidel ilmuvad mees- ja naisfiguurid olid kenad või targad.

Viimane iseenesest poleks töörühma hinnangul kuigi halb. Teised katsed näitasid aga, et paralleelselt vähenes nende huvi mängida mänge, mis on mõeldud ''väga-väga tarkadele'' lastele. Poiste suhtumises samal ajal muutusi ei täheldatud. ''Nende huvi ''tarkade mängude'' vastu sai seletada osaliselt nende ideega selle osas, keda saab lugeda väga-väga targaks või hiilgavaks,'' selgitas Cimpian. Teisisõnu mõjutasid stereotüübid töö kohaselt tüdrukute käitumist juba 6. – 7. eluaastal.

Lumepalliefekt
Möödunud aastal Cimpiani töörühma avaldatud töö näitas, et naised ja afroameeriklased peavad end noores täiskasvanueas vähem säravaks. See omakorda mõjutab nende karjäärivalikuid. Eriti oluline on see erialadel nagu füüsika ja filosoofia, kus peetakse kaasasündinud võimeid traditsiooniliselt äärmiselt tähtsaks.

''Meil ei ole empiiriliselt kogutud andmeid, mis lumepalliefekti olemasolu tõestaksid. Kuid tundub mõistlik ekstrapoleerida, et stereotüübid süvenevad aja möödudes välise keskkonna mõjul ja päädivad sellega, mida näeme täiskasvanute puhul,'' spekuleeris psühholoog. Oletuse paikapidavuse kontrollimiseks on Cimpiani töörühmal käimas longituuduuring, mille käigus jälgitakse laste hoiakute muutust mitme aasta vältel.

Samuti rõhutas psühholoog vajadust teha enne laiaulatuslike järelduste tegemist sarnaseid katseid teistes kultuuriruumides. ''Kui teiste stereotüüpide põhjal midagi öelda saab, võib oletada, et samu mustreid võib näha ka mujal,'' märkis Cimpian. Samuti võib tarvis minna mahukamat uuringut sotsiaalmajandusliku tausta nagu vanemate hariduse ja sissetuleku ning rassi mõju täpsustamiseks. Kuigi Cimpian seda töös ei märganud, nentis ta, et uuring ei pruukinud olla selleks lihtsalt piisavalt tundlik.

Vaktsiin stereotüüpide vastu
Viimastel aastatel on otsinud psühholoogid ka viise stereotüüpide mõju blokeerimiseks või vähemalt pehmendamiseks. Häid tulemusi on andnud kasvule orienteeritud meelelaad. ''Kui valitud erialal edule mõtled, oled selle suhtes kirglik ja tõesti panustad sellesse, muutub küsimus sisemisest võimekusest vähemtähtsaks. Stereotüübid rajanevad aga just sellel, kellel on sisemised eeldused ja kellel mitte,'' selgitas Cimpian. Teisisõnu, mida rohkem enda arendamisele tähelepanu pöörata, seda suurema tähtsuse omandab inimese enda poolt tehtav töö ja kaasasündinud võimed vajuvad tahaplaanile.

Olulisel kohal on ka eeskujud – ajaloost leiab küllaga naisi, kes on läbi löönud traditsiooniliselt meeste pärusmaaks peetud erialadel. ''Kui sul on keegi, kellesse uskuda, pole teiste arvamus sedavõrd tähtis. Kuid tähtis on jääda seejuures realistiks ja mitte seada endale liiga kõrgeid eesmärke. Meil kõigil ei pruugi olla sedavõrd palju kannatust kui näiteks (kaks Nobeli preemiat pälvinud) Marie Curie'l. See võib viia heitumiseni,'' manitses psühholoog.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.