Ameerika füüsiliste antropoloogide assotsiatsiooni avaldatud värske uuring väidab, et eurooplaste valge nahk, keskmisest pikem kasv ning täiskasvanute laktoositaluvus arenesid välja võrdlemisi hiljuti. See tähendab, et meie eurooplastest esivanemad erinesid oluliselt praegustest Euroopa elanikest.

Kui varem on praeguste eurooplaste genoome kõrvutatud mõne üksiku esivanema genoomide näidetega, siis selle uuringu raames sekveneeriti ehk järjestati tervete populatsioonide genoom ning võrreldi seda tänapäeva inimeste omadega. Selgus, et tänapäeva eurooplased on segu vähemalt kolmest iidsest küttide-korilaste ning karjapidajate populatsioonist, mis rändasid Euroopasse viimase 8000 aasta vältel.

Varasematest uuringutest on teada, et indoeuroopa keeled jõudsid Euroopasse 4500 aasta eest rahvasterände käigus. Rahvasteränne omakorda tõi kaasa Musta mere põhjakalda steppides elanud karjapidajate geenid.

Värske uuring kaevub aga selle rände tagamaadesse otsides geene, mis mõjutasid enim looduslikku valikut, iseäranis eripäraste joonte esinemist (heledam nahavärv ja täiskasvanute laktoositaluvus).

Harvardi ülikooli populatsioonigeneetik Iain Mathieson võrdles iidseid Euroopa populatsioonide genoome 1000 genoomi projekti omadega ning avastas viis toitumise ja nahapigmentatsiooniga seotud geeni, mis mõjutasid tugevalt looduslikku valikut.

Teadlased kinnitavad, et 8000 aasta eest Euroopasse rännanud kütid-korilased olid laktoositalumatud ehk ei suutnud seedida piimasuhkrut. Lähis-Idast Euroopa aladele rännanud karjapidajatel puudus LCT geeniversioon, mis võimaldab täiskasvanul seedida piimasuhkrut. Seega nii 7800 ja 4800 aasta eest Lähis-Ida aladelt rahvasterände käigus Euroopasse tulnud inimesed ei talunud laktoosi. Laktoositaluvus hakkas Euroopa elanikel levima umbes 4300 aasta eest.

Mis aga puutub heledamasse nahavärvi, siis on teada, et ligikaudu 40 000 aasta eest Aafrika aladelt Euroopasse rännanud inimeste nahk oli tume. Seda põhjusel, et intensiivse päikese käes on tumeda nahatooniga hõlpsam ellu jääda. Kuna Euroopas oli tugevat päikesevalgust vähem, polnud tumedast nahast enam kasu ning levima hakkas heledam nahatoon.

Uuringust selgub, et 8500 aasta eest Hispaania, Luxembourgi ja Ungari aladel elanud küttidel-korilastel oli tumedam nahk ning neil puudusid SLC24A5 ja SLC45A2 geeniversioonid, mis mõjutasid naha heledamaks muutumist.

Samas Lõuna-Rootsi aladelt leitud küttide-korilaste säilmetes oli nii kaht eelmainitud geenivarianti kui ka geen HERC2/OCA2, mis annab inimestele sinised silmad ja heleda naha.

Aasta eest avaldatud uuringus vaadeldi samuti seda, miks muutusid lisaks nahale heledamaks ka eurooplaste silmad ning juuksed. Toonase uuringu autor antropoloog Sandra Wilde tõi välja, et juuste ja silmade puhul ei olnud põhjuseks niivõrd päike kui partnerivalikut mõjutav grupikuuluvuse signaal. Ehk lihtsalt öeldes mõjutas suguline valik inimese evolutsiooni.

Põhjus, miks Euroopa alade elanikel soosis looduslik valik heledamat nahka, võib peituda selles, et päikesevalguses sisalduva UV-kiirguse mõjul sünteesib inimese nahk D-vitamiini. Kui päikesevalgust on vähe ning D-vitamiini napib ka toidus, on kasulik olla heledama nahaga, sest see võtab tõhusamalt vastu UV-kiirgust.

Täiskasvanute laktoositaluvus ehk võime seedida piimasuhkrut on teadlaste hinnangul samuti seotud D-vitamiiniga. Kuna seda vitamiini sisaldavad muu hulgas piimatooted, on laktoositaluvus loodusliku valiku seisukohalt kasulik.