"Oleme leppinud olukorraga, kus hooldekodu pole asutus, kuhu inimene tahaks minna, vaid asutus, kuhu keegi otsustab teise inimese paigutada," ütleb ohutusjuhtimise ja ergonoomika värske doktor Jaana Sepp. Samuti jätab tema sõnul soovida hoolekandeasutuste töökorraldus.

Oma äsja kaitstud doktoritöös võttis Sepp luubi alla Eesti hooldekodude ohutuskultuuri. Ta lasi hooldekodutöötajatel esmalt vastata küsitlusele ja tegi seejärel nendega süvaintervjuusid. Just intervjuudest välja koorunud murekohtade põhjal otsis Sepp oma töös terviklikku ohutuskultuuri raamistikku, mis paneks rõhku ohu ennetusele ning töötajate ja klientide heaolule.

Ennetada, mitte karistada

Milline on olukord Eesti hooldekodudes, sõltub Jaana Sepa sõnul sellest, kuidas seda uurida. "Näiteks ohutuskliima kvantitatiivse küsitluse tulemusel saame öelda, et töötajad ise hindavad seda keskmisest kõrgemaks ja positiivseks," ütleb ta. Sama organisatsiooni ohutusspetsialist järeldaks Sepa sõnul siinkohal, et asutuses on ohutuskliimaga hästi. "Samas küsisin lisaks hinnanguid stressi ja kehaliste kaebuste kohta ning siit tuli esimene ohumärk, et tulemused on vastuolulised," jätkab ta.

Järgmise sammuna tehtud intervjuud hoolekandeasutuste töötajatega kinnitasid, et tegelik pilt nii positiivne pole. Ühelt poolt teatavad töötajad kutsehaigustest ja tööõnnetustest harva, sest peavad kukkumisi, klientide vägivalda, rasket füüsilist koormust ja üleinimlikke ootusi normaalseks osaks oma tööst. "Teisalt õnnetuste ja kukkumiste raporteerimine ei ole populaarne, sest organisatsioonides on süüdistav kultuur: ise oled süüdi, et kukkusid või ei jõua oma tööd õigeaegselt ära teha," osutab värske doktor. Kuna süüdistusele järgneb karistus, peavad töötajad tema sõnul paremaks ise õnnetusega tegeleda ja see maha vaikida.

Siin näebki Sepp laiemat probleemi: Eesti hooldekodudes tegeletakse ohtude ennetustöö asemel nende tagajärgedega. "Ohutuskultuur on Eesti hoolekandeasutustes reaktiivne, mitte proaktiivne ja põhirõhk on bürokraatlikul korrashoiul. Selline on meie antropoloogiline pärand ja ohutuskultuuri iseloomustus," täpsustab ta.

Antropoloogilise pärandi all peab Sepp silmas eestlaste ohutus- ja hoolekandearusaamade ajaloolist tausta. "Eestlased on maarahvas  ja me pärineme talude traditsioonist, kus erinevad põlvkonnad elasid ühe katuse all ja hoolitsesid teineteise eest. Pered olid väärtustatud, inimesed, lapsed, vanurid olid hoitud," kirjeldab ta. 20. sajandi keskel tõi nõukogude aeg kaasa linnastumise ja sellega koos uue vanemate hoolekandesüsteemi. "Sealt pärinevad ka suuremad hoolekandeasutused Eestis ja sealt tulenebki meie ohutuse käsitlus," osutab Sepp.

Eestiski kanda kinnitanud nõukogude ohutuskultuur tõusis rambivalgusesse peale 1986. aastal aset leidnud Tšornobõli katastroofi. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri raport seostas katastroofi organisatsiooni ja selle juhtimise vajakajäämistega – Sepa sõnul viitas see nõrgale ohutuskultuurile. Tüüpilises nõukogude organisatsioonis olid ametlikud reeglid küll olemas, kuid vastutustunne ei jõudnud dokumendipaberilt iga töötajani.

"Formaalselt ongi kõik korras, kõik dokumendid on olemas ja kõik näib korrektne. Kahjuks ei peegeldu ohutus praktikas, töö tasandil pole ohutus isegi sõnastatud ega teadvustatud," märgib Sepp sedalaadi süsteemi kohta. Paraku elab toonane suhtumine tema sõnul Eesti hooldekodudes praegugi edasi.

Hooldekodude süsteem vajab reformi

Eesti hoolekandeasutuste süsteemil seisab Jaana Sepa sõnul ohutuskultuuri parandamises ees suur töö. "Esiteks peame kokku leppima, milline on meie eesmärk ja millisena näeme hoolekandeteenust tulevikus," ütleb ta. Esimesed raportid ja mudelid on sel teemal juba sotsiaalministeeriumi lauale jõudnud ning riigitasandil tuleb mõni neist nüüd välja valida. 

Erakapitalil süsteemi Sepa sõnul üles ehitada ei saa, vaid keskse rolli peab võtma riik. "Ükskõik millise mudeliga edasi minnakse, riik peab kontrollima, kes turul teenuseid pakub," jätkab ta. Ühtlasi tuleb värske doktori sõnul luua mehhanism, mille alusel asutus saab teenuseid pakkuma hakata ning pakutavate teenuste kvaliteet oleks kontrollitav. 

Kui näiteks Eesti koolivõrgul on toimiv akrediteerimissüsteem, siis hoolekandeasutusi ei hinda Sepa sõnul praegu keegi. Seega näeb ta vajadust arendada välja eraldiseisev süsteem, mis hindaks, kas iga hooldekodu vastab õigusruumi, ühiskonna ja asjaosaliste ootustele. Siin saaks eeskuju võtta lääneriikidest, kus asutus peab esmalt läbima hindamise, et üldse oma valdkonnas tegutseda. "Ilma et ma näitaks, kuidas ma juhin, millised on minu ressursid ja väärtused, kuidas ohutuskultuuri arendan, ma ei saagi teenust pakkuda," kirjeldab uurija olukorda läänes.

Süsteemi kõrval peavad Sepa sõnul muutuma ka hoolekandeteenused. Praegu valitseb Eesti hooldekodudes pakutavate teenuste osas segadus ja neid pakuvad väga erineva haridustasemega inimesed. "Hoolekandeteenused peavad olema määratletud ning disainitud selliselt, et miinimumist alla ei oleks võimalik laskuda," lisab ta. 

Teenused peavad Sepa sõnul olema paindlikud ja eeskätt kliendi-kesksed, kuid paindlikkust ei tohiks tema sõnul segi ajada kliendile kahjuliku kompromissiga. Praegu tuleb sääraseid kompromisse ette just hooldustöötajate nappuse tõttu. "Hooldatavaid on niivõrd palju, et hooldajal puhtfüüsiliselt pole võimalik pakkuda täisväärtuslikku teenust: ta peab kusagil kompromissi tegema. Ilmselgelt me ei saa ära jätta toitmist, aga hügieeniga võime teha kompromisse," näitlikustab värske doktor.

Omaette vajab Sepa sõnul lahendamist ka hooldekodutöötajate töötasu küsimus. Kui arstide palku on ajas tõstetud ja õdede palk praegu päevakorras, siis hoolekandeasutuse töötajate tasu pole Sepa sõnul Eestis prioriteetseks peetud. "Tegelikult mina näen, et me ei tohiks siduda hooldustöötaja palka mõne teise valdkonna spetsialisti palgaga," osutab ta. Samuti peab Sepp ebaeetiliseks, et õpetaja palk on ühiskonna silmis oluline, aga inimese viimaste eluaastate eest vastutava hooldaja töö mitte.

Hoolekandeasetuse sisekliimas oleks tema sõnul samuti vaja üht-teist muuta. Näiteks osutasid töötajatega tehtud intervjuud, et hooldekodude sees kommunikatsioon lonkab. "Me peame looma raporteerimissüsteemi, kus inimene saaks öelda, et midagi läks valesti või ta tunnetas, et midagi võib minna valesti," ütleb ta. Asutuse juhtkond peab uurija sõnul vigu analüüsima ja korduvaid vigu märgates tegema midagi olukorra parandamiseks. "Peame siin ümber vaatama oma väärtused," ütleb ta.

Vajaka jääb informaalsetest aruteludest ja seeläbi üksteisest õppimisest. Nii tekib töötajatel moonutatud pilt, et kõik on nagu alati ja järelikult hästi. "Kriitiline meel peab alati säilima ja see säilib ainult siis, kui sa kogu aeg õpid," märgib Sepp. Tema sõnul ei saa leppida, et mõni hooldaja saab vaid loetud tunnid väljaõpet ja peab end seejärel eksimatuks. "Ta peab tunnetama, et ta on pädev. Ta teab, kuidas asjad käivad ja kui ta tunnetab, et ei tea, siis ta õpib juurde," kirjeldab ta ideaalolukorda.

Kokkuvõtteks näeb Sepp hoolekandeasutuste toimimises vajadust reformi järele. "Riik peab looma institutsiooni, kelle pädevuses ja vastutusalas on hoolekandeasutuste eesmärkide seadmine, teenuse disain, järelevalve teostamine läbi institutsionaalse akrediteerimise ja teenuspõhise hindamise," sõnab ta. 

Kui kõik need muutused teoks saaks, näeb Sepp hooldekodusid tulevikus paikadena, kuhu inimesed ise soovivad minna, mitte neid ei panda sinna. Tuleviku hooldekodus töötavad tema sõnul hooldaja kõrval ka robotid ja tehisintellekt ning lamatistest on saanud minevik. "Kui inimene astub hoolekandeasutuse uksest sisse, siis temas tärkab tunnetus, et ta jõudis koju, puhkusereisile või SPA-sse. Mitte mingil juhul ei kerki tema silmade ette mälestus kunagise nõukogude vanadekodu külastusest ajusse sööbinud pilt," ütleb Sepp.

Ärikorralduse instituudi doktorant Jaana Sepp kaitses doktoritöö "Safety Culture Framework for Nursing and Care Institutions" ("Ohutuskultuuri raamistik hooldusteenuseid pakkuvate asutuste näitel") 9. detsembril.