Ravimitega on kokku puutunud küllap iga inimene, mõned väga lühiajaliselt, teised igapäevaselt. Meie arvamused ja eelarvamused ravimikasutusest on väga erinevad. On nii-öelda ravimiusku inimesed, kes soovivad arstivisiidi lõpuks vähemalt ühte ravimiretsepti, kuid on ka neid, kes ei nõustu ravimeid kasutama isegi arsti tungiva soovituse korral või kasutavad neid oma äranägemise järgi.

Õige diagnoos on sobiva ravi valimise alus, kuid sellest ei ole kasu, kui haige arsti soovitusi ei järgi. Ravisoovituste järgimine haigete poolt paraneb, kui inimesed teavad, miks ravimit on vaja, millised on ohud ravimi mittekasutamisel või valesti kasutamisel. Tihti ei jää kõik nõuanded arstivisiidil meelde. Sestap on hea meel, et ilmunud on raamat, mis käsitleb ravimitega seonduvaid küsimusi tänasel parimal teadmiste tasemel, olles seejuures suhteliselt lihtsasti loetav.

Peatükid on küll pisut erinevas stiilis kirjutatud – raamatul on viis autorit – kuid teemast arusaamist see ei sega. Huvitav oleks ka teada, kes on millise peatüki kirjutanud, praegu jääb see lugeja mõistatada.

Haiguste vastu on abi otsitud nii taime- ja loomariigist kui ka muust meist ümbritsevast teadaolevalt kogu inimajaloo jooksul. Suuresti on see olnud kogemuspõhine – jälgides loomade käitumist haiguste korral ning katsetades erinevaid raviviise. Raamatus on kaasahaaravalt kirjutatud, kuidas sündisid ravimid, kuidas kujunesid kloostrid ravimtaimede kasvatamise keskuseks ning kloostrielanikud taimeravi asjatundjateks. Ülevaade ravimitega seonduvast on esitatud põhjalikult ja huvitavalt alates antiikajast.

Raamatust saab teada, milliseid erinevaid viise kasutatakse tänapäeval ravimite valmistamiseks, mis omakorda määrab selle, kuidas on õige seda ravimit tarvitada. Miks võib mõnda tabletti poolitada aga teist mitte, miks mõnda ravimit tuleb võtta tühja kõhuga, teist söögi ajal või pärast sööki, miks kasutatakse erinevaid ravimivorme, mis on originaal- ja mis geneeriline ravim.

Ka minu praktikas on olnud mitmeid haigeid, kes on erineval põhjusel (neelamisraskus, soov ravimit või raha kokku hoida jm) hakanud poolitama pikendatud toimega tablette, mida poolitada ei tohi, ja siis imestanud, miks ravimi toime on eri päevadel üsna erinev.

Ravimilt võime oodata soovitud toimet vaid siis, kui see on kvaliteetne. Raamatus kirjeldatakse detailselt, kuidas seda kindlustatakse. Eestis on apteekides müügil ravimid, mille kvaliteet on kontrollitud Eesti Ravimiameti poolt ja mis on saanud müügiloa. Mõnigi igatseb taga "vanu häid rohtusid", mida kasutati 30 aastat tagasi, kuid millel praegu Eestis müügiluba ei ole, kuna tänapäeval on olemas tõhusamad ja väiksemate kõrvaltoimetega ravimid. Inimene, kes ostab ravimeid turult või tellib suvalisest müügiloata müügipunktist, riskib tõsiselt oma tervisega.

Ometi teame, et ravimitel võivad olla soovimatud kõrvaltoimed. Oleme kõik näinud ravimiga kaasasolevaid infolehti, millel üha rohkem teavet kirjas. Raamatus on hästi ja põhjalikult selgitatud konkreetse näite varal, kuidas seda teavet kasutada. Miks ei piisa ravimikarbile suurelt trükitud raviminime teadmisest, vaid tähelepanelikult tuleb jälgida ravimi toimeaine nime ja annust, millisel juhul pole selle ravimi kasutamine soovitav või vajab enne kasutamist nõupidamist arsti või apteekriga ja palju muud olulist.

Otsi ravimikarbilt üles toimeaine(te) nimed ja annus(ed), mis on tihti üsna väikese kirjaga, ning märgista need markeriga, nii väldid mitme sama toimeainega ravimi kogemata korraga kasutamist. Olen oma praktikas näinud väga ohtlikke kombinatsioone tegelikult tarbitavatest ravimitest – mõned on saadud naabrilt, mõned võetud abikaasa ravimikarbist. Õnneks jääb selliseid inimesi üha vähemaks.

Kindlasti on iga ravimi puhul välja toodud võimalikud kõrvaltoimed ja need on vahel küllalt pikad loetelud. Oluline on neid teada ja oma seisundit pärast uue ravimi võtma hakkamist jälgida. Olulisemad kõrvaltoimed on ikka need, mis esinevad sageli. Alati ei pea siiski ravimi kasutamisest loobuma – tihti kaalub oodatav positiivne toime üles võimaliku riski. Arst või apteeker oskab oodatavaid positiivseid ja negatiivseid mõjusid arvestades head nõu anda, kui tekivad kahtlused ravimi ebasoodsate toimete riskide osas.

Raamatus on ka rohkelt praktilisi nõuandeid selle kohta, mida peaks haige arstilt ja apteekrilt oma ravimi kohta küsima ning milliseid lisateenuseid apteegid pakuvad. Apteegis töötavad spetsialistid (proviisorid ja farmatseudid) on saanud hea hariduse mitte üksnes ravimite vallas, vaid tunnevad sagedasemaid haiguste tunnuseid, oskavad nõustada tervise edendamise ja haiguste ennetamise osas. Käsimüügiravimite valikul on apteekrid asendamatud abilised.

Praktikas näen, et mõned inimesed kasutavad korraga palju erinevaid toidulisandeid, loodustooteid ja vitamiine – ka see ei pruugi olla tervisele kasulik. Neil võivad olla koostoimed muude kasutatavate ravimitega, sestap tuleks arstile või apteekrile alati rääkida kõikidest ravimitest ja muudest tervisetoodetest, mida kasutate. Olen päris sageli kohanud inimesi, kes väikese külmetuse puhul joovad "gripiteed" ja võtavad lisaks paratsetamooli, aga see sisaldub ju enamasti ka "gripitees", seega manustate endale kahekordse annuse paratsetamooli.

Kui soovime saada ravimite kasutamisest suurimat võimalikku kasu ning vähendada välditavaid riske, siis peame neid vastavalt arsti või apteekri soovitusele õigesti kasutama. Pärast raamatu läbilugemist need teadmised kindlasti paranevad.

Raamatu "Ravimistest maakeeles" autorid on Karin Kogermann, Ain Raal, Janne Sepp, Kersti Teder, Daisy Volmer. Raamatu on välja andnud Tervisekirjastus.