Kahe liigi ristamine tekitab teadlaskonnas vastakaid tundeid. Inimese ja looma hübriide prooviti luua juba sajandi eest, kuid viimastel aastatel on muutunud teema taas populaarsemaks,  sest aitab edendada regeneratiivmeditsiini. Näiteks oleks sea kudedes kasvatatud inimorganitest abi doonorelundite põua leevendamisel, vahendab ScienceAlert.

Selles vallas ületas 2017. aastal uudisekünnise California Salki instituudi geeniteadlane Juan Carlos Izpisua Belmonte, kes lõi esimese inimese ja sea hübriidembrüo. Temagi eesmärk oli tulevikus loomade abil inimestele siirdatavaid elundeid kasvatada.

Nagu samalaadses inimese ja lamba hübriidi katses, kukkus seaga tehtud katse läbi, sest vaid tilluke hulk inimrakke lõimus edukalt looma omadega . See viitas, et inimene ja siga on molekulaartasandil ühildumiseks liiga erinevad.

Izpisua Belmonte ei andnud aga alla ja proovis koos Kunmingi Teadus- ja Tehnikaülikooli primaatide reproduktiivbioloogi Weizhi Ji uurimisrühmaga uuesti hübriidi luua. Seekord süstis ta inimese tüvirakke Jaava makaagi (Macaca fascicularis) embrüosse, et hinnata, kas kahe kauges lähisuguluses oleva liigi koed suudavad ühte sulanduda.

Täpsemalt süstis teadlasrühm 25 ahvi lootepõiekesse laiendatud arengupotentsiaaliga  pluripotentseid (mitmeks rakutüübiks arenevaid, toim) tüvirakke. Need rakud suudavad areneda nii embrüo enda koeks kui ka seda ümbritsevateks ja arengut toetavateks kudedeks.

Fluorestsentsi abil jälgisid teadlased, kuidas ühildusid inimese rakud edukalt 132 makaagiembrüosse. Kümme päeva hiljem olid neist 103 embrüot veel elus ja arenesid edasi.

Siiski, mida aeg edasi, seda rohkem embrüoid hukkus ja 19. päevaks oli elus vaid kolm kimääri. Katse nõuete järgi hävitati 20. päeval kõik hübriidembrüod. Kõigele vaatamata osutus makaagikatse siiski 2017. aasta seakatsest edukamaks.

Lisaks andis seekord kasutatud lootepõiekese rakkude geenijärjestamine transkriptoomianalüüsi abil uut aimdust, kuidas hübriidide rakud omavahel suhtlevad. Uute teadmiste abil võivad teadlased edaspidi juba edukamalt inimkimääre luua.

Izpisua Belmonte enese sõnul tegi teadlasrühm kimäärrakkudel kindlaks mitu uut või tugevnenud suhtluskanalit. Ta lisas, et nende suhtluskanaleid mõistes saavad teadlased rakkudevahelisele suhtlusele kaasa aidata ja seeläbi arendada kimääritehnikat ka inimesest kaugemate liikide puhul.

Katse võis osutuda küll edukaks, kuid teadlaskonnas tekitas see küsimusi üles ettevõtmise eetilisuse kohta. Katse kompab nimelt ühtaegu nii inimeseks olemise  kui ka loomade heaolu piire.

Izpisua Belmonte ja kolleegid ise rõhutavad, et pidasid oma töös eetikaküsimusi hoolikalt silmas ja konsulteerisid järelevalveorganitega. Kõhklejad märgivad samas, et katsed tehti Hiinas, et hiilida mööda mujal kehtivatest seaduskitsendustest.

Uuringu üks autoreid Murcia San Antonio katoliku ülikooli arengubioloog Estrella Nunez Delicado andis 2019. aastal kahtlustustele vastuse. Tema sõnul tehti ahvidega katseid Hiinas, sest mujal pole põhimõtteliselt selleks sobivat teadustaristut.

Kõnealuses katses hävitati kõik embrüod 20 päeva jooksul peale viljastamist, kuid vastamata on küsimus, mis juhtuks, kui lasta kimäärembrüotel kauem elada. Kauem elades võivad loodetel areneda närvisüsteemi või isegi teadvuse ja tunnete alged.

Filosoofilised küsimused pole teaduses midagi uut, kuid sedasorti piire kompavas töös tekitab iga edusamm uusi küsimusi varem katsetamata võimaluste kohta.

Uuringuga koos avaldatud kommentaaris märgivad eetikud Henry Greely ja Nita Farahan, et uued teadustööd nihutavad sageli parasjagu kehtivate eetikanormide piire. Kuigi kimääride loomisel on loomade kasutamise üle arutletud juba pea 20 aastat, pole seni eriti puudutatud inimese rakkude siirdamist mõne muu liigi lootepõiekesse.

Uuringu tulemusi tutvustatakse ajakirjas Cell.