"Inimesed võivad arvata, et tegu on ulmejutuga, kuid liikideülene organidoonorlus on muutumas reaalsuseks. Me liigume järjest lähemale ajale, kui suudame kasvatada siirdamiskõlbulikke inimorganeid lammastes või sigades ja päästa sellega tuhandeid organipuudulikkuse all kannatavaid inimesi," sõnas uurimuse juhtivautor ja maailma üks juhtiv tüvirakuteadlane Hiromitsu Nakauchi ERR Novaatorile antud intervjuus.

Kuus aastat tagasi tegi Stanfordi ülikooli meditsiinikoolis ja Tokyo ülikoolis töötav professor vastupidist. Hiirtes kasvatatud rottide Langerhansi saared olid aga kaugelt liiga väikesed, et need oleksid suutnud hoida elus tervet rotti. "Seekord avanes meil võimalus kontrollida, kas need on ka reaalselt millekski kasulikud. Need töötasid arvatust isegi paremini. Vere normaalse glükoositaseme säilitamiseks piisas sajakonnast saarekest," laiendas Nakauchi. Professor lisas, et veel kaheksa eest projektiga algust tehes oli ta ise seatud eesmärgi teostatavuse suhtes skeptiline.

Rikaste lõbu?
Paratamatult tekib küsimus, kas sarnaselt isikustatud organid ei hakkaks inimeste puhul maksma sedavõrd palju, et need oleks kättesaadavad vaid vähestele väljavalitutele. Nakauchi vähemalt seniste loomkatsete põhjal sellesse ei usu. Esiteks on võimalik kokku hoida immuunsüsteemi allasurumiseks kasutatavate ravimite pealt. Sõltuvalt organist võib patsientide jälgimine ja ravimid ise maksta aastas kokku 10 – 30 tuhat dollarit.

"Siirdatavaid saarekesi lähemalt uurides selgus, et umbes kümme protsenti rakkudest olid hoopis rottide omad. Pelgasime seetõttu natuke, et hiirte immuunsüsteem lükkab need järsult tagasi. Siiski lõpetasime ravimite andmise viis päeva pärast operatsiooni. Õnneks ei näinud me äratõukereaktsioonist mingit märki," märkis professor. Aasta hiljem ei leidunud Langerhansi saartes rotirakke enam üldse. Nõnda oletab töörühm, et hiirte immuunsüsteem vabanes neist iseseisvalt.

Mitu kärbest ühe hoobiga
Samal ajal viitab rotirakkude olemasolu ksenotransplatsiooni ehk liikideülese organisiirdamisega seonduvatele olemuslikematele probleemidele. Teises loomas organi kasvatamiseks tuleb esmalt lüüa rivist doonori geen, mis vastutab organi kasvu eest. Enamasti koosnevad need aga mitut sorti kudedest. Teisisõnu tuleks samaaegselt lüüa rivist välja mitu geeni. Pankrease on vaja seeläbi ideaalis vabaneda lisaks kõhunäärme enda kasvu eest vastutavale geenile ka seda elushoidvate veresoonte valmistamise eest vastutavast pärilikkusaine lõigust.

"Keerukamate organite, näiteks südame puhul, tuleks meil juba tühimiku tekitamiseks rivist välja lüüa 2 – 3 geeni. Kuid uue tehnoloogia nagu CRISR'iga peaks see olema täiesti saavutatav. Samuti saaks tehnikat kasutades kasvatada samas loomas korraga mitmeid siirdamiskõlbulikke organeid," laiendas Nakauchi. Organite enda algmaterjaliks on selle saaja rakkudest saadud tüvirakud. Teisteks keharakkudeks areneda suutvad rakud siirdatakse alles arenevasse doonori embrüosse.

Sigadest, lammastest ja inimestest
Nakauchi nentis, et loomades inimestele sobilike organite kasvatamine võib osutuda mõnevõrra raskemaks.Viimane rottide ja hiirte esivanem kõndis planeedil hinnangulist 33 miljoni aasta eest, sigade ja inimeste ühine eellane rohkem kui 90 miljoni aasta eest. Sama saab öelda lammaste kohta. Seeläbi võib oodata, et inimeste immuunsüsteem ei pruugi kohelda teises loomas kasvanud organit sedavõrd hellalt. Paraku on just lambad ja sead oma suuruse ning eetilistel kaalutlustel parimad loomad, kes võiksid organidoonoritena üleüldse kõne alla tulla.

"Töötame hetkel USA-s inimeste-lammaste ja sigade-ahvide kimääridega. Progress on olnud päris hea. Usun, et kui me fundamentaalsemat sorti takistuste otsa ei satu, suudame kasvatada inimorganeid loomades juba 7 – 8 aasta pärast," lootis Nakauchi.

Alusuuringute käigus tehtavatel uuringutel võib olla meditsiiniline väljund juba varem. Näiteks leidis töörühm, et väline keskkond võib avaldada organite arengule ja kasvule arvatust suuremat mõju. Tõdemust ilmestab asjaolu, et hiires kasvatatud roti kõhunäärme mõõtmed olid võrreldavad hiire pankreasega. Rotis kasvanud hiire kõhunääre aga roti omaga. Tähelepanekust võib olla kasu näiteks vähi ohjamisel.

Eetilised dilemmad
Nakauchi märkis, et võttis vastu koha Stanfordi ülikoolis vastu osaliselt Jaapani seadusandluse ja tavade tõttu. Hiiri ja rotti hõlmanud teadustöö jätkuprojekt nägi ette katsete tegemist inimeste tüvirakkude ning sigade ja lammaste embrüotega. Selle saatuse eest vastutanud eetikakomisjon pidas seda aga liiga julgeks sammuks.

Teadlane kinnitas, et mure on teatud katsete puhul põhjendatud. Kui osa embrüotesse siirdatud rakkudest peaks jõudma lõppkokkuvõttes ajju, võib see viia näiteks elavate debattideni, kas loomal oleks inimteadvuse komponente või kus algab inimene ja lõpeb loom. Kas tegu oleks hoopis Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud kimääriga, kellel oleks lõvi pea asemel hoopis inimese aju?

Töörühma poolt kasutatavate uuemate tehnikatega ei tohiks vähemalt see osutuda Nakauchi hinnangul suureks probleemiks. Embrüotesse siirdatavate rakkude asukohta on võimalik kontrollida juba väga täpselt. "Kuid on ülioluline, et katsed liiguvad edasi sammhaaval ja riikides, kus liikidevahelist organidoonorlust hõlmavaid eksperimente tehakse, oleks selle eetiline külg ühiskonnas selgeks vaieldud. Samas meenutaksin, et organinappuse tõttu sureb igal aastal tuhandeid inimesi," sõnas professor.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.