Magistritöö: 19. sajandi volber meenutas rohkem lõkkeõhtut

Kuigi esimesed teated akadeemilise volbri tähistamisest Tartus pärinevad 19. sajandi keskelt, oli pidu ise tollal hoopis teistsugune. Ühis- ja võistulaulmise Toomemäel ja õllekorvide põletamise Kassitoomel asendas volbrirongkäik alles 1920. aastatel. Tänapäeva volbris kohtuvad mõlema eelmise perioodi traditsioonid päris värskete kommetega, osutab Tartu Ülikooli magistritöö.
Kui väljaspool akadeemilist maailma seostub volber nõidade ja luuasõiduga, siis üliõpilasorganisatsioonide ehk korporatsioonide ja seltside jaoks on 30. aprilli öö vastu 1. maid aasta olulisim pidupäev. Eristamaks laiemast maitule või volbripidustustest just akadeemiliste organisatsioonide pidu, kasutab Tartu Ülikooli värske kultuurikorralduse magister Madli Vanamölder mõistet akadeemiline volber.
Tema sõnul on Tartus akadeemilist volbrit tähistatud juba alates 19. sajandist. "Algne idee oli nooruse ja kevadpüha: tähistatakse mai vastuvõtmist. Maikuul on olnud Saksa kultuuriruumis juba keskajast saati hästi eriline tähendus," selgitab ta.
Oma hiljuti kaitstud magistritöös vaatas Vanamölder tagasi Tartu akadeemilise volbri kujunemisele. Tänapäevast minevikku liikudes kogus ta andmeid nii intervjuudest, varasematest uurimustest, omaaegsest ajakirjandusest kui ka arhiiviallikatest. "Just arhiividokumentide, vanimate üliõpilasorganisatsioonide ajalugude ja tolle aja ajakirjanduse põhjal õnnestus mul konstrueerida 19. sajandi volber, mis oli hoopis midagi isesugust. Ma ei eeldanud, et see võiks olla tänapäevasest nii erinev," märgib värske kultuurikorralduse magister.
Võistulaulmisest ühise mailõkkeni
Akadeemilist volbrit on Tartus tähistatud juba kolme sajandi vältel. Madli Vanamöldri sõnul on pika aja jooksul üsna palju muutunud see, kes üldse pidupäeva tähistab. "Tänapäeval on need üldiselt üliõpilasorganisatsioonide liikmed. Samas 1920. ja 1930. aastatel oli see üldine üliõpilaste pidu, kus prooviti tõesti kaasata kõiki. Veel varasemalt, 19. sajandil, oli see jälle elitaarne kindlate korporatsioonide liikmete pidu," võrdleb ta.
Esimesed teated akadeemilise volbri tähistamisest leidis Vanamölder 1850. aastatest. "Sellest ajast on teada, et Toomkiriku varemete võlvide vahel kogunesid korporatsioonide kvartetid. Toimus kas võistu- või vahelduv laulmine," kirjeldab ta.
Vaid kümme aastat hiljem viitasid allikad aga hoopis teistsugusele volbripeole. 1860. aastatel tulid nelja vanima korporatsiooni liikmed kokku algselt Kassitoome orgu ja hiljem praeguse Tartu Akadeemilise tenniseklubi väljakute alale. "Toodi kohale oma pingid-toolid, õlut ja aasta jooksul tühjaks joodud õllekorvid, mis pandi lõkkesse," loetleb Vanamölder.
Kui õhtu hakul tähistas iga organisatsioon vabas õhus justkui omakeskis, siis kesköö saabudes tehti ühine lõke. Vanamöldri sõnul lauldi siis koos laulu "Maikuu on saabunud" ("Der Mai ist gekommen") ja hakati üheskoos edasi pidutsema. "Linnarahvas sai Kassitoome oru serval või siis hiljem Toomkiriku varemete juures kõike seda etendatavat üliõpilaspidu jälgida," osutab ta.
Baltisaksa organisatsioonide volbripidu Toomel ei pruukinud meeldida kõigile, eriti hooguvõtva rahvusliku liikumise ja ka venestuse ajal. Juba 1883. aastal kirjutab Vanamöldri sõnul Rigasche Zeitung, kuidas traditsioonilist volbrihõllandust segas "meie armas eesti pööbel", püüdes provotseerivate laulude, möirgamise, pudelite loopimise ja kakluste provotseerimistega üldist peorõõmu rikkuda. "Öeldi, et üksnes "meie [s.o saksa – M.V.] üliõpilased näitasid nende jõhkrate ja räigete ülesastumiste suhtes rahulikkust, külmust ja vaoshoitust, mis demonstreeris selgelt, et nad on täiesti teadlikud ajastu tõsidusest"," sedastab ta.

Vanade kommete kompott
Üldine ja avalik akadeemilise volbri tähistamine keelati 19. sajandi lõpul ära ja uuesti peeti maipidu alles 1921. aastal. Madli Vanamöldri sõnul tähistasid organistatsioonid seda omakeskis siiski edasi. "Näiteks on 20. sajandi algusest põnevaid ajalehenupukesi, kus öeldakse, et 1. mail oli ilus suvine ilm, aga linnarahvas ei saanud täiel määral seda nautida, sest igal pool pikutasid purjus Saksa koprorandid. Või siis juhtum, kus 1912. aastal kolm Saksa korporanti pärast suuremat pidutsemist ärandasid ühe piimavankri ja sõitsid sellega kraavi," sedastab ta.
Ametlikult toimus esimene volber uuesti 1921. aastal ja nüüd korraldas selle Tartu Ülikooli Üliõpilasesindus, mis kandis toona nime Üliõpilaskonna Edustus. Vanamöldri sõnul erinesid sõdadevahelise volbri traditsioonid 19. sajandi omadest oluliselt: "Teame, et nüüd toimus rongkäik. Hilisõhtul külastasid organisatsioonide liikmed vastakuti üksteise organisatsioone. Alates 1924. aastast lisandus ka 1. mail Vanemuises ball."
1920. ja 1930. aastate volbrit iseloomustanud elemendid pärinevad tema sõnul kõik 19. sajandist – sealhulgas osaliselt rongkäigu marsruut ja tõrvikute põletamine rongkäigu lõpus linna avalikel väljakutel. Varasema volbri asemel võeti peo elemendid nüüd üle aga teistest tudengipidudest. Näiteks täheldas Vanamölder ühisosa Keiserlikus ülikoolis 21. aprillil peetud buršipüha ehk esimese üliõpilase immatrikuleerimisega seostatud mitteametliku aastapäevaga. Samuti meenutas uus rongkäik 19. sajandi vivat-protsessioone ehk tudengite tervitusongkäike õppejõududele.
Lisaks 19. sajandi volbri omanäolisusele üllatas värsket magistrit seegi, kuivõrd isamaaliseks muutus volber 1920. ja 1930. aastatel. "See kujunes tõeliselt paatoslikuks sündmuseks, kus lauldi hümni ja räägiti, kuidas needsamad tudengid peavad üles ehitama Eesti riigi. Tänapäeval sellist isamaalisust seal üldse enam juures ei ole," võrdleb ta.

Tõrvikud kadusid, õllekann tuli
Viimane sõjaeelne akadeemiline volber toimus Tartus 1940. aastatel. Ehkki Nõukogude perioodi Madli Vanamölder oma töös ei uurinud, kadus volber tema sõnul taaskord ära pigem avalikult ja ametlikult. "Samas mitmed erialaseltsid ning näiteks ülikooli meeskoor ja naiskoor võtsid mõned korporatsioonide traditsioonid üle," osutab ta.
Veel Nõukogude perioodi lõpul, 1988. aastal tähistas EÜS Sodalicium esimest korda pärast okupatsiooni kehtestamist endale teadvustatult volbrit, ehkki see ei koosnenud praegu kohustuslikest elementidest. "1989. aastal oli juba eesmärk tähistada volbrit just nii, nagu oli seda tehtud Eesti ajal. Eeskujuks võeti just 1930. aastate volber," ütleb Vanamölder. Jäljendamisele läksid nii volbriõhtu elemendid eesotsas rongkäiguga kui ka 1930. aastate moejoont järgiv piduriietus. Samuti püüdsid organisatsioonid kasvõi selleks ööks pääseda tagasi neilt ära võetud konvendimajadesse.
"Kui 1989. aastal tuli jälle akdaeemiline volber, toimus tõrvikurongkäik. Praegusajaks on tõrvikud sealt ära kadunud, sest rongkäigu algusaeg on tulnud varasemaks. See algab umbes kella viie ajal, kui päike on kõrgel taevas. Siis tõrvik seal mingit erilist efekti ei anna," kirjeldab värske magister. Tõrvikud kadusid pildilt aga järk-järgult: veel 1990. aastate keskel on rongkäiguvideos näha paari üksikut tõrvikut.
Komme, et linnapea annab võimu linnas üheks ööks tudengitele üle, tuleb Vanamöldri sõnul alles pigem 1930. aastatest. Tudengiesindaja ja linnapea vastastikkust õllejoomist peab ta aga nüüdisaja uuenduseks: "1930. aastatel oli karsklusliikumine tugevalt esindatud. Eks samas neid uusi traditsioone tuleb praegugi järjest juurde."

Tartu linnaruum soosib volbrit?
Muu hulgas huvitas Madli Vanamöldrit akadeemilise volbri ja Tartu linnaruumi vastastikmõju kolme sajandi vältel. "Kui vaatame, mismoodi on läbi erinevate võimuperioodide linna või volbri jaoks kõige olulisemate paikade tähendus muutunud, annab see mingi vihje, kuidas ka volber on aja jooksul muutunud," põhjendab ta.
Ehkki Tartust räägitakse tervikuna kui ülikoolilinnast, hõlmab volber tema sõnul üsna kindlapiiriliselt vana baltisaksa linna alasid. "Isegi n-ö akadeemilises Tartus on esil konkreetsed kohad: raekoja esine, ülikooli esine, Toomemägi. Need on läbi sajandite olnud hästi olulised volbri tähistamises," loetleb ta. Kui 20. sajandi alguses kerkisid tudengiorganisatsioondele Veski ja Kastani tänavate ümbrusesse omad majad, lisandus seegi piirkond piltlikult öeldes Tartu volbrikaardile.
Rongkäigu toimumine kesklinna tähtsamatel tänavatel ja kesksematel platsidel olulisemate hoonete ees märgib Vanamöldri sõnul üliõpilaste domineerimist ruumis. "Suurepärane näide üliõpilaste domineeriva kultuuri manifestatsioonist on tõrvikute kuhjamine lõkkeks otse raekoja platsil 19. sajandi esimesel poolel, mida analoogsel viisil korratakse samas paigas ja teistel platsidel umbes sajand hiljem – 1920. ja 1930. aastatel," kirjeldab ta.
Akadeemiline volber seostub tema sõnul justnimelt Tartuga, mis on ühtaegu konkreetne koht, samas ka universaalne lava spetsiifiliseks üliõpilaspeoks. "Kohaidentiteet väljendub vilistlaste tagasipöördumises volbriks oma üliõpilaspäevade linna, et taaskord tähistada nooruslikku mai saabumist. Lisaks saabuvad Tartusse volbrit tähistama organiseerunud üliõpilased ka välismaalt, kel puudub otsene side Tartu ülikooliga," lisab värske magister.
Linnade tasandil võrreldes paistab Tartu akadeemiline volber aga selgelt silma: Vanamöldri sõnul Tallinna ega Riias üliõpilased sel moel volbrit ei tähista. "Seda küll üritati Riias 1920. aastate lõpus ja Tallinnas 1930. aastate alguses, aga kõik piirdus paariaastase katsetusega. See lihtsalt ei toiminud seal. Võib-olla polnud lihtsalt seal seda õiget akadeemilist ruumi nagu Tartus?" arutleb ta.

Näiteks Ernst von Baeri kuju pesemise traditsioon meenutab Vanamöldri sõnul mõneti Helsingi vappu volbritraditsioone. Siiski on soomlaste vappu tema hinnangul rohkem keskendunud alkoholitarbimisele, kui Tartu volber vähemalt 1989. aasta idee järgi olema pidi. "Rootsis aga kogunevad kõik tudengid õhtul kokku, võtavad kesköö saabudes välja oma üldmütsid ja panevad pähe. See meenutab natuke 19. sajandi Tartu volbrit, kus oodatakse ära just see maikuu saabumine kui õhtu kulminatsioon," võrdleb ta.
Tänapäevases Tartu volbris kohtuvad Vanamöldri sõnul erinevate ajastute kihistused: "See on vormiliselt küll justkui 1920. ja 1930. aastate volber, aga oma sisult on see rohkem 19. sajandi buršipidu."
Madli Vanamölder kaitses magistritöö "Tartu üliõpilasorganisatsioonide volbritraditsioonid ajas ja ruumis" 3. juunil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid Art Leete Tartu Ülikoolist ja Kaarel Vanamölder Tallinna Ülikoolist.