Küsimus, kas teeseldud naeratus võib inimest õnnelikumaks teha, on olnud õhus juba Charles Darwini päevilt, kes arutles selle üle oma 1872. aastal ilmunud raamatus. Sama mõtet on põlistanud ka popkultuur näiteks erinevate laulutekstidega, vahendab ScienceAlert.

Mida ütleb säärase levinud arusaama kohta aga teadus? Ühes 1988. aastal tehtud uuringus paluti inimestel multifilmi vaadates hoida pastakat hammaste vahel, et nende huuled jäljendaks naeratust. Samuti pidid uuritavad pastakat huulte vahel hoidma, et jäljendada neutraalset ilmet. See uuring näitas, et enesele teadmata naeratades tundsid inimesed end lõbustatumana.

Samas osutas 2016. aastal tehtud ja 17 uuringu andmeid ühendav metaanalüüs, et hilisemates pastaka suhu torkamise nippi kasutavates töödes ei õnnestunud 1988. aasta tulemust korrata. Vastukaaluks selgus aga 2019. aastal avaldatud 138 varasema uuringu ülevaatest, et naeratamine ikkagi mõjutab inimeste tundeid, aga ainult õige pisut.

Eksitavad libakatsed

Nüüd värbas rahvusvaheline teadlasrühm 3800 vabatahtlikku 19 riigist, et võltsnaeratuse mõju taaskord proovile panna. Uuritavatel paluti erinevates juhendatud olukordades naeratada või oma näoilmet neutraalsena hoida. Seejärel pidid uuritavad ise enda õnnetunnet hindama.

Kui vabatahtlikud oleksid teadnud, mida uuritakse, oleks see võinud kallutada nende naeratamise mõjule antud hinnanguid. Niisiis mõtlesid uurijad vabatahtlike eksitamiseks välja mõned libakatsed.

Nad teesklesid, et uurivad hoopis väikeste liigutuste ja segavate asjaolude mõju inimeste võimele matemaatika-ülesandeid lahendada. Nii andsid nad uuritavatele ka libajuhiseid, nagu "Pane oma vasak käsi kuklale ja pilguta viie sekundi jooksul üks kord sekundis silmi." 

Uurijad segasid erinevate libaülesannete sekka kolm erinevat viiesekundilist naeratamissekkumist. Neist ühes  tuli vabatahtlikel panna pastakas hammaste vahele või hoida seda oma huulte vahel. See oli 1988. aasta uuringu kohendatud koopia: multifilmi ei näidatud ja ülesande lõpus mõõdeti lõbustatuse asemel hoopis õnnetunnet.

Teises sekkumises jäljendasid vabatahtlikud fotol oleva näitleja naeratavat või ilmetut näoilmet. Kolmandas naeratamissekkumises paluti uuritavatel kas oma suunurki kõrvade suunas liigutades ja põski kergitades näole õnnelik ilme manada või siis näol hoopis mitte midagi ütlevat ilmet hoida.

Iga ülesande järel, libaülesanded kaasa arvatud, lahendasid uuritavad ära lihtsa matemaatikaülesande, täitsid õnne- ja ärevuseteemalise küsimustiku ning viha, väsimuse ja segaduse kohta käiva küsitluse – kõik selle nimel, et uuringu eesmärk jääks neile häguseks.

Ilmnes, et uuritavate õnnetunne kasvas pisut iga naeratamissekkumisega. Samas oli naeratamise mõju foto jäljendamise ja näoliigutamise ülesannete järel hoopiski suurem, kui pastaka suhupistmise ülesandes.

Mõjub küll, aga...

Autorite sõnul osutab nende töö sama, mida varasem metaanalüüs: näopõhine tagasiside ei pruugi üksnes olemasolevaid tundeid tugevdada, vaid võib ühtlasi esile kutsuda õnnetunnet olukorras, mis muidu oleks neutraalne.

Võib muidugi olla, et aktiivne ülesanne, nagu kellegi näoilme jäljendamine, oli osalejatele lihtsalt vähem igav, kui passiivne ülesanne ilmetut pilku hoida. Teisisõnu võis osalejate õnnetunnet mõjutada ülesande põnevus.

Kontrollimaks, kas selline mõju on olemas, võrdlesid uurijad omavahel just neutraalse ilme ülesandeid ja aktiivseid libaülesandeid. Võrdlus näitas, et naeratamine mõjutas õnnetunnet teistest lihtsamatest näoliigutamise tegevustest rohkem. 

Pooltele uuritavatele näitasid autorid iga naeratamisülesande ajal ka rõõmsa alatooniga pildirida. Nii pidi selguma, kas naeratamise mõju on positiivse stiimuli juuresolekult suurem. Tuli välja, et naeratamine mõjutas inimeste tuju igal juhul, oli stiimul siis olemas või mitte.

Uurijad kirjutavad, et naeratuse teesklemine võibki mõjutada inimese tuju. Inimesed kas järeldavad oma naeratavast näost, et nad ongi õnnelikud, või siis paneb naeratamine neil automaatselt tööle õnnetundega seotud bioloogilised protsessid.

Kas see kõik tähendab, et igaüks saab igal hommikul peegli ees viis sekundit naeratades oma tuju parandada? Vastus on endiselt küsitav. Uurijate sõnul ei saa välistada, et ajapikku võivad iseenda naeratava näo vaatamise suhteliselt väikesed mõjud kokku koguneda ja inimese heaolu juba oluliselt muutma hakata.

Kuigi ka rõõmsate piltide vaatamine mõjutab õnne umbes sama palju, pole see autorite sõnul tõsiseltvõetavaks heaolu mõjutavaks teraapiaks osutunud. Niisiis leiab suur osa uuringu töörühma liikmeid, et ilmselt pole ka enda naeratuse vaatamisel nii põhjapanevat mõju.

Teadustöö avaldati ajakirjas Nature Human Behavior.