"Soov olla õnnelik on igati loomulik. Enamik inimesi tahab seda kogeda ja on arusaadav, kui püütakse leida võimalusi heaolutunde suurendamiseks," ütleb Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogia teadur Liisi Ausmees. "Lihtsalt kui pidev õnnetunne on otsene eesmärk, on seda võimatu saavutada ning tagajärg paraku hoopis vastupidine."

Ausmees aitas Eesti kohta käivate andmetega panustada Austraalia ja Belgia teadlaste juhitud rahvusvahelisse emotsioonide ja hoiakute uuringusse, kus uuritavatel kokku 40 riigist üle maailma tuli ära täita põhjalik küsimustik. Saadud vastuseid kõrvutasid uurijad vastaja koduriigi keskmise skooriga maailma õnneraporti edetabelis (World Happiness Report) ehk WHR-is.

Vastajatelt küsiti muude teemade seas ka nende emotsionaalse kogemuse kohta ehk paluti hinnata viimasel ajal kogetud tundeid, eluga rahulolu, depressiooni ja ärevuse sümptomeid ning seda, mil määral nad tajuvad ühiskondlikke ootusi emotsioonidele. Samuti puudutasid küsimused inimeste sotsiaalmajanduslikku olukorda oma koduriigis.

Õnnetunne kui kahe teraga mõõk?

Liisi Ausmehe sõnul ei ole ühiskonna ootusi emotsioonide tundmise suhtes nii mitmekesise rahvusvahelise valimiga varem uuritud. "Polnud teada, mil määral inimesed maailma eri piirkondades tunnevad ühiskondlikku survet olla õnnelik ja mitte olla masendunud ega ärev," ütleb ta: "samuti kas seosed vaimse tervisega on kõikjal sarnased või mitte."

Mulluses WHR-is oli neljandat aastat järjest maailma õnnelikem riik Soome, millele järgnesid Taani, Šveits, Island, Holland, Norra ja Rootsi. Ausmehe sõnul on neis riikides õnnelik olemine nii kõrgelt väärtustatud, et sellest on saanud ühiskondlik norm. "See norm ei väljendu pidevas naeratamises, vaid kaudsemalt tegevustes ja käitumises: inimestel on energiat vabatahtlikult oma kogukonda panustada, palju on sotsiaalset suhtlust ja olulisel kohal on ka puhkamine," selgitab ta.

Kuigi tegu on õnnelikkuse kaudsete ilmingutega, võivad need ometi teadvustamatult inimestele tekitada kõrgendatud ootusi enda tunnete osas. "Kõrge heaolutasemega riikides on justkui kõik eeldused õnnelik olemiseks loodud ja kui siis ikkagi tuntakse helgete tunnete asemel masendust, mõjub see eriti rusuvalt," sõnab Ausmees. 

Ta täpsustab, et uuringuandmed otseselt ei näidanud, nagu tajuks WHR-i pingerea ladvikuriikides inimesed survet õnnelik näida palju rohkem kui mujal. Kui aga riigiti leitud seoseid ühiskondlike ootuste ja emotsionaalse kogemuse vahel kõrvutati nende riikide keskmise WHR-i skooriga, avastati huvitav seaduspära.

"Nendes riikides, kus on keskmine õnnelikkuse skoor väga kõrge, ilmnes märgatavalt tugevam negatiivne seos ühiskondlike ootuste ja emotsionaalse enesetunde vahel," osutab ta. Teisisõnu tuli õnnelikemates riikides eriti teravalt esile, et mida rohkem tundsid vastajad survet mitte olla masendunud või ärev, seda rohkem esines neil depressiivseid sümptomeid ja seda rahulolematumad nad olid oma eluga.

"Samas ikkagi peab ütlema, et keskmiselt inimesed tõesti on nendes riikides oma eluga rohkem rahul," juhib ta tähelepanu. Ehkki seega ei saa eitada, et raporti pingerea tipuriikide elanike elu üldiselt hea, toob see Ausmehe sõnul esile suuremad ühiskondlikud käärid. "Nendes riikides võivad kurvameelsemad inimesed tunda, et nende enesetunne on justkui vastuolus üldiste ootustega," osutab ta.

Eestis pole õnn veel ühiskondlik norm

Eesti on WHR-is teinud Liisi Ausmehe sõnul viimastel aastatel korraliku hüppe: kui 2019. aastal olime 55. kohal, siis aasta hiljem 51. kohal ja 2021. aastal kokku 149 riigi seas juba 40. kohal. Ehkki õnnelikkus pole Eestis tema sõnul nii valdav norm kui näiteks Taanis või Hollandis, mõjutab positiivsuse kultus mingil määral kõiki. "Näiteks ühismeediast võib jääda mulje, et kõik inimesed on kogu aeg ilusad ja head – see on globaalne teema," märgib ta, lisades, et eriti vastuvõtlikud on ühiskonnast ja kaaslastelt tulenevale survele teismelised.

Ühismeedia kõrval kinnitavad ühiskondlikku õnnenormi ka eneseabiraamatud ja reklaamid. Ausmehe sõnul peaks inimene säilitama kõiki neid kanaleid kasutades kriitilise meele. "Uuringu juhtautorid rõhutavad, et eesmärk ei peaks olema õnnelikkus ise," ütleb ta. Ebarealistlikud ootused iseendale vaid süvendavad negatiivseid tundeid. Võiks keskenduda hoopis tegevustele, mis annavad meeldiva tunde – aga mitte ainult lõbu ja naudingute mõttes. "Rahulolutunde võib anda ka näiteks mingile probleemi lahenduse leidmine, kellegi abistamine ja enda kasulikuna tundmine või tänuga mõtlemine sellele, mis on hästi," ütleb teadur.

"Tegelikult on oluline leppida ka oma tunnete negatiivse poolega, mis on loomulik osa elust," sõnab Ausmees. Kui masendust, ärevust ja muid raskeid tundeid järjepidevalt ignoreerida, võivad need piltlikult öeldes kaane all hoopis suuremaks paisuda. "Kokkuvõttes pole tähtis mitte riigi keskmine tulemus õnnelikkuse pingereas, vaid see, kuivõrd turvaliselt saab iga sealne inimene erinevaid tundeid tunda ja vajadusel ka oma tumedamale poolele otsa vaadata," selgitab teadur.

Negatiivsele sündmusele näiteks pettumuse, ärrituse või kurbusega reageerida on Ausmehe sõnul igati inimlik ja isegi vajalik. Rusuva tunde allikas on aga oluline lahti mõtestada ja mitte püüda seda tunnet iga hinna eest alla suruda. "Häiriva emotsiooniga aitab mõnikord toime tulla see, kui lihtsalt tõdeda, et nii ma end praegusel hetkel tunnen, kuid varem või hiljem see möödub," ütleb teadur.

Õnne ehk teaduslikus keeles subjektiivset heaolu mõõdetakse eri osade kaudu ja WHR keskendub eeskätt inimeste rahulolule oma eluga. Tegu on inimese püsivama hinnanguga oma elule ja elutingimustele, mitte niivõrd tema muutlike tunnetega. "Seeläbi peegeldab WHR edetabel teatud määral ka riikide jõukust ja sotsiaalsüsteemi võimekust," selgitab Ausmees. "Selle üle võib muidugi vaielda, mil määral see kõik ikkagi on õnnelikkus. Ma arvan, et see ei näita küll õnnetunnet, aga see peegeldab ühte olulist osa õnnest," möönab teadur.

Rahvusvaheline uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.