Palgatöö muutumine andmete ja informatsiooni töötlemise põhiseks kajastub töö vormi muutumises. Püüdes oma tööd kellelegi selgitada, on kõige lühem vastus, et "töötatakse arvutiga". Varem oli arvuti ja sellega seotud taristu kallis ning kuulus tööandjale. Töö sooritati tööandja loodud töökohal. Järgnenud arengutele ei vaja keegi põhjalikumat selgitust. Rohkem väärib selgitamist, miks tehakse mobiilsete arvutite ajastul tööd ikka veel töökohal.

Põhjuseid leidub peamiselt vanadest reeglitest, eeskirjadest, harjumustest, kultuurist jne. Tegemist on omamoodi lävendiga, mille taha jäid esialgu kinni mõned üksikud, peamiselt otsustajad. Nende taha hakkas kuhjuma suurem passiivne mass, kellele paistis, et kuna kõik seisavad, siis nii ongi normaalne, kuni saabus Covid-pandeemiast tingitud jõuline tõuge.

Hirmusegases põgenemises hüppas stagneerunud mass üle mõttelise läve ja jäi kodudesse tööd tegema. Töö jäi samaks, kuid muutus töötamise viis ja keskkond. Uudne keskkond ja mobiilne tööplatvorm asusid teineteist kujundama, otsima uus ning tutvuma väärsemalt ignoreeritud võimalustega. Avastati, et suuresti vaimset tööd nõudvaid ülesandeid on võimalik teha lühema ajaga.

Asjaolu ei jäänud märkamata paljudele tööandjatele. Näiteks kui Microsofti Jaapani üksuses otsustati, et tööl käiakse neljal päeval nädalas, märgati üllatusega tootlikkuse umbes 40-protsendilist kasvu. Ühtlasi vähenes paberikulu 60 protsendi võrra.

Olles ise kaugtöö lahendusi loov ettevõte, uuris firma nähtust põhjalikumalt USA-s töötava enam kui 60 tuhande töötaja peal. Uuring kinnitas hüpet tootlikkuses, kuid tõdes negatiivse poole pealt kontaktide harvenemisest tingitud koostöö langust, sealhulgas kannatas vahetust kontaktist sündiv loomingulisus. Seega avastati, et kaugtöö loodud hüvede hind võib olla langus koostöös, loomingulisuses ja innovaatilisuses.

Heaga kaasa tuleva negatiivse kohta leidub kõikidest kultuuridest erinevaid õpetusi. Hea õpetus peaks sisaldama usaldusväärseid, lahendusteedele osutavaid detaile. Kaugtöö kohta pole neid piisavalt. Ühendkuningriigi natukene rohkem kui 30 ettevõtet koostöös, Oxfordi, Bostoni ja Cambridge'i ülikooli teadlastega otsustasid koguda täpsemat teavet, kui kaua peab üleüldse tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste puhul tööd tegema.

Järsku on aeg loobuda traditsioonilisest viiepäevasest, 40 tunnisest töönädalast näiteks neljapäevase kasuks? Uuringu kava näeb ette järgmise poole aasta jooksul anda töövõtjatele töö tegemiseks 80 protsenti ajast ja vaadata, kas nad suudavad vastu anda 100 protsenti tootlikkusest, mida on seni tehtud viiepäevase töönädalaga. Palk jääb endiseks.

Tulemus on huvitav mitmes mõttes. Tänu usaldusväärsele akadeemilisele taustale võivad tulemused täita poliitilisi otsuseid pidurdanud teabetühimiku. Näiteks võidakse asuda kohendama tööseaduseid. Elu praktilisema poole pealt vajab selgust millal, kuidas ja keda saab tööga õnnelikuks teha. Üksikute neljapäevaste töönädalate näidete puhul on umbes kolmveerand töötajaid tunnistanud stressi langust ja õnne suurenemist.

Samas võib leida näiteid, milles kaugtööd tehes kaotati kontroll oma eraelulise ja palgatööle eraldatava aja vahel, lastes tööl võimust võtta. Sellega kaasnes vastupidiselt stressi suurenemine ja seni immitsenud õnnelikkuse sädemete tuhmumine.

Pandeemia taandudes kontorisse tagasi pääsedes taastati tasakaal koos tööst tuntava rõõmuga. Kuigi mitte alati, siis ometi paljudel juhtudel korrastab ja toetab kontorite keskkond vaimse töö tulemuslikku teostust, sealhulgas Microsofti kogemusele viidates virgutades loomingulisust ja innovaatilisust.

Innovaatilisusest rääkides tasub julgemalt vaadata oma töö põhjalikuma automatiseerimise suunas. Midagi võib õppida advokaadi büroos töötavalt IT-spetsialistilt, kes arusaadavatel põhjustel ei soovi end rohkem tutvustada, aga nõustus ideed jagama. Temaga sõlmiti tööleping juristide jaoks olulise väärtusega teabe kontrollitud juurdepääsuga haldamiseks kõikjalt kättesaadava pilveteenuse platvormil.

Pädeva spetsialistina automatiseeris ta oma töö sedavõrd ulatuslikult, et enamuse kontoris veedetud kaheksatunnisest tööpäevast simuleeris töö tegemist. Kui pandeemia tõttu saadeti ta koos ülejäänud töötajatega kaugtööle, panustas loo kangelane veel natukene, kuni ta oli kogu oma töö automatiseerinud.

Esialgne süütunne asendus eneseõigustusega, et ta ei tee midagi valesti, kuni kõik on tema tööga rahul. Keegi pole ju nõudnud, kuidas ta seda peab tegema. Pealegi polnud automatiseerimine sugugi lihte ja nõudis põhjalikku erialast pingutust. Juhul kui tööandja peaks soovima tema tööst loobuda, kustutab ta nn "oma töö" programmi ja see muutub taas manuaalsemaks.

Arusaadavalt pole taoline lahendus enamusel juhtudest võimalik, aga see ei tohiks olla loobumise põhjuse. Kodune töökeskkond on samuti innovatsiooni allikas ja sunnitud muutusest saab ammutada tõukejõudu. Pealegi talub kodu eksperimenteerimise ebaõnnestumisi mida töökohal ei talutaks.