Vaba aja tegevuste keskne väärtus seisneb just tajutavas vabaduses, mida me selliste tegevuste juures tunneme. Usutakse, et vaba aja tegevuste kaudu on inimesel võimalik rahuldada neid vajadusi, mida tal tööd tehes või muid kohustusi täites ei ole võimalik saavutada.

Tõelisele vaba aja tegevusele on iseloomulik, et oleme selle ise vabalt valinud - tegevuse enda pärast, mille tulemus ei ole primaarne. Sageli pakuvad sellised tegevused meile ka sügavat rahulolu või vähemasti lühiajalist naudingut.

Suur hulk teadustööd on näidanud, kuidas vaba aja tegevustes osalemine aitab kaasa stressiga toimetulekus, vähendab depressiooni sümptomeid ning suurendab õnnelikkust. Stressirikkal perioodil saame läbi vaba aja tegevuste juhtida oma tähelepanu stressorilt kõrvale, leiame positiivseid emotsioone ja sotsiaalset toetust. Läbi püsivuse ja pingutuse pakuvad regulaarsed hobid meile võimalusi meisterlikkuse kogemiseks, eneseteostuseks ning elule tähenduslikkuse lisamiseks – kõik see on oluline vaimseks heaoluks.

Kasvõi kevadises Kadrioru pargis ringi jalutades võib märgata mitmeid sobilikke tegevusi: minnakse muuseumisse, sörgitakse mere suunas või pargipingil algab malematš. Kuna aga inimeste töö- ja pereelude eripärad ning isiksuslikud erinevused on sedavõrd suured, siis ei ole vaba aja valikute tegemiseks ühte universaalset "õnne valemit".

Seega tasub aega ajalt mõelda oma vaba aja valikutele ning küsida endalt, kuivõrd aitavad need mul liigse stressiga toime tulla ning kuidas saan täita oma vaba aega sellega, mis võib-olla töö- ja pereelus puudu jääb. Lähtudes meie üha domineerivamast istuvast elustiilist, saab siiski anda kolm üsnagi universaalset soovitust:

• Liikumine - sobib kõik alates jalutamisest kuni spordi ja aiatöödeni
• Looduses viibimine – tegevused pargis, metsas ja aias
• Regulaarne hobi, harrastus või vabatahtlikkus – vähemalt üks selline süstemaatiline tegevus, mis sulle sügavat rahuldust pakub

Ka ühes oma hiljutises uuringus leidsime, et pandeemia piirangute ajal oli depressioonile omaseid sümptomeid vähem nendel inimestel, kes tegelesid sagedamini liikumise või spordiga, viibisid rohkem looduses ning olid seotud oma peamise hobiga.