Tähelepanelik koeraomanik on vahest märganud, et kui pakkuda karvakoonule toitu, vett, peavarju ja natukene kiindumust, peavad nad teid jumalaks. Kassiomanikud on sunnitud seevastu tõdema, kuidas loomakesele toitu, vett, peavarju ja natukene kiindumust pakkudes eeldavad nad, et nemad on jumalad. Levinud tõe püüdis sõnadesse kultuurist, poliitikast ja jumalatesse suhtumisest enam kui 30 raamatut kirjutanud Christopher Hitchens.

Märgid ennustavad halbade aegade saabumist. Sestap pole kohatu oletada, kui nii mõndagi pead külastab meelehärmi hetkel võrdlus hooletusse jäetud lemmikloomaga. Häid aegu tahaks tagasi. Tahaks, et keegi võtaks osa hoolest enda kanda, annaks süüa ja paitaks ning lubaks vaadata Netflixi.

Ühendriikides Rahvusliku Uurimisgrupi 2500 inimest haaranud küsitluse tulemustest selgus, et majanduslike raskuste puhul antakse pigem järele toidule tehtavates kultustes, aga Netflixi või teiste populaarsete meediateenuste kasutamise vähendamist ette ei nähta. Keskmiselt kulub kuu eelarvest mitmesugustele tellitavatele teenustele 17,8 protsenti. Pooled vastajatest pidasid kulutusi märgatavateks.

Augustis läbiviidud küsitluses osalejatest tunnistas kaks kolmandikku, et saabunud olukorra tõttu peavad nad kulutusi vähendama. Vastajatest pidas vaid veerand filmidest loobumist lähikuudel võimalikuks. Majanduslike raskuste oludes eelistati esmalt leida kokkuhoiu võimalusi toidu, riiete ja autokütuse pealt, enne kui vaadati kriitilise pilguga teleprogrammide poole.

Kõige ebatõenäolisemalt loobutakse raskete aegade saabudes Amazon Prime'i või Netflixi ning muude tele- ja filmide voogedastusteenustest. Samuti jäetakse ohverdamata kodude turvasüsteemide teenused. Kõige haavatavamateks pidasid vastajad populaarseid tutvumisrakendusi, personaalseid assistente ja muud isikliku tõhususe rakendusi ning igakuiseid hügieeni- ja kosmeetikatoodete tellimusi.

Kriitilised ajad sunnivad läbi vaatama rahakoti pimedamadki nurgad. Enamasti midagi juurde leidmata, sest kosmiline must auk peidab end plastikust kaardi sees. Paljudele peaks olema tuttav kiusatus mõnda teenust tasuta proovida, aga lõpetada see enne, kui algab tasulise teenuse periood. Raha hakatakse automaatselt maha võtma peamiselt mõne maksekaardi konto pealt.

Kaardimaksetel on lisanüanss, kui nähtamatu raha tõttu antakse nendega järele kiusatuste leevendamiseks. See kombineerub automaatselt toimuvate maksetega ja kasutajad kaotavad kulutuste üle kontrolli. Käesolevast uuringust selgus, et kuigi pea kaks kolmandikku vastajatest olid kavandanud erinevate teenuste proovitestimise õigel ajal lõpetada, unustas kolmveerand seda teha ja nad kaotasid raha. Enamasti endale teadmatult.

Varem on leitud, et 42 protsendis ameerika peredes maksab keegi teenuste eest, mille kasutamise on ta ammu unustanud. Kaheksal juhul kümnest toimub makse automaatselt, maksja teadvust kaasamata. Vastates küsimusele, kui suured on nende tehtavate teenuste kulutused, alahindab enamus oma seisu üpris valesti, enamasti enda kahjuks.

Keskmiselt alahinnatakse kulutusi ühes kuus 133 dollari võrra. Teisisõnu kaob aastas kontoomaniku jaoks teadmatult umbes 1600 dollarit. Sellest umbes kolmandik kuni pool kulub varem mainitud voogedastusteenuste tellimustele.

Ennatlik on asuda vastandama Netflixi toidule. Toidust ei loobuta. Samuti ei käida filmivaatamise nimel alasti ega kõnnita auto asemel ainult jala. Erinevalt voogedastusteenusest on muud elamiseks tähtsad tegevused ja teenused paindliku kulustruktuuriga. Tsiteeritud küsitluses toodi välja, et toidu pealt kokku hoidmiseks kavatsetakse vähendada väljas söömist, kalkuleerida endisest täpsemalt poetoidu ostusid ja mõelda, kui väga vajatakse mõnda uut riideeset.

Keskmine USA leibkond kulutab umbes poole toidueelarvest väljas söömisele. Aastasest umbes 6000 dollari suurusest eelarvest kulub 2700 dollarit söömisele koduseinte vahelt väljaspool. Ameeriklastest einestab vähemalt 75 protsenti korra nädalas mõnes restoranis ja veerand teeb seda nädalas kaks-kolm korda. Sealse restorani mõiste erineb meil levinud natukene peenemast söögikohast. Mõeldud on söömisi toitlustusasutustes väljas pool kooli ja tööd ehk neid kordi, mida saaks teha kodus.

Videoprogrammide voogesituse makseloogika ei võimalda osta värvfilmi odavamas, must-valges formaadis või vaiksema heliga. Teenuse rahastamise loogika sarnaneb lülitile – kas saab või ei saa. Seetõttu olekski eksitav võtta uudist sensatsioonilisena, et ameeriklased on nõus elama enne tühja kõhuga, kui loobuma filmidest. Seda enam, et rasketel aegadel tuntaksegi tühja kõhu pitsitust ja just siis otsitakse elule suhkrut mõnest filmist.

Huvitav, kas toidukitsikus tabab ka koerte ja kasside elu? On ju mõlemad jumalikkuse esindajad.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".