Artikli autorid Nele Nisu ning Aleksei Kelli jõudsid töös järelduseni, et olgugi et GDPR-i reeglid on tehisaru kasutamiseks teaduses pigem paindlikud, siis autoriõiguste kaitse kohta sama öelda ei saa.

Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi õiguse professori ja artikli kaasautori Kelli sõnul on vahe kahe seadustiku eesmärgis. Kui GDPR-iga kaitstakse inimese privaatsust, näiteks terviseandmeid, siis autoriõigusega autori loomingut, rääkis õigusteadlane.

Loomingu kaitsmise puhul tähendab see aga laiemat arutelu teemal, mis üldse kuulub autorile. Või nagu Kelli sõnastas, siis inimene ei saa olla targem sellest, mida ta kogenud on. "Kui reaalne Mowgli elas huntidega, siis suure tõenäosusega oskas ta ainult uriseda ja temaga ei hakka [Friedrich] Nietzschest rääkima," märkis ta.

Nii võib ka õigusteadust ja autoriõigust mõjutada kultuuriline arusaam loojast. Kui antiikajal öeldi, et looming tuleb läbi geeniuse vaimu, siis sellise jutuga poleks enam kristlikul keskajas kuhugi jõudnud, selgitas Kelli. Valgustusajal jõuti aga arusaamani, et inimene ongi autor ning see kajastub ka autoriõiguste seaduslikus kaitses, leidis teadlane.

Hea paralleeli teose tehisaru treenimisel kasutamiseks saab Kelli sõnul tuua hiljuti lahvatanud kirjandusskandaaliga. Nimelt kasutas Mihkel Mutt äsja avaldatud Juhan Viidingu elulooraamatus "Juhani evangeelium" Viidingu hüvastijätukirju pärijate loata.

See puudutab aga nii inimese isikuõiguseid kui ka loomingut. "Seesama kiri on samal ajal ka autoriõiguse alla kuuluv teos. Sõna kui selline ei ole kaitstav, aga autor ju valib sõnu," selgitas ta. Nii ei ole seaduslikku kaitset näiteks mõttele Mati Karmini kujust "Suudlevad tudengid", kuid skulptuurile endale on.

Markantse juhtumina tõi Kelli esile, et hiljuti otsustas Itaalia peaminister Giorgia Meloni kaitsta oma häält kaubamärgiga, et seda ei saaks süvavõltsinguteks kasutada. "Kaubamärgi andmebaasis ongi salvestus, kus ta ütleb itaalia keeles: "Mina olen Giorgia Meloni."

Aga et autoriõigused ja GDPR Euroopa Liidus omavahel tehisaru ajastul kokkupõrkesse satuvad, pole Kelli sõnul taotluslik, kuigi EL-i tegutsemine tema hinnangul parim pole olnud. "On üks väljend: kui Ameerikas on innovatsioon ja Hiinas on imitatsioon, siis meie [EL] ainult reguleerime."

Õigusteadlase sõnul ongi tegemist kahetise küsimusega – ühelt poolt ei taha keegi privaatsuses järele anda, teisalt, mida rohkem Euroopa kruvi peale keerab, seda kiiremini jooksevad Hiina ja Ühendriikide tehisarumudelid eest ära. "Kogu seda teemat tuleks vaadata konkurentsi seisukohalt," sõnas Kelli.

Tehisaru seisukohalt on oluline ka eesti keele kontekst, sest väikekeele puhul ei tule keegi meie eest selle digiteerimist tegema. "Me armastame oma eesti keelt, eesti keel on hästi oluline, aga küsimus on, kas ta on ka majanduslikult konkurentsivõimeline," lausus Kelli. "Küsimus on, kuidas eraldi eesti keelt soosida. Sa ei taha ju, et ta "päike" kirjutaks kahe G-ga ja nõrga B-ga."

Kelli sõnul on positiivne uudis, et EL tahab GDPR-i lõdvendada. Uue Digiomnibussi-nimelise paketiga tahabki liit näiteks lihtsustada tehisaru andmetega treenimist. "Nad on Euroopas aru saanud, et sa ei saa ainult suure innuga regulatsiooni juurde tekitada, kui teised järele ei tule," selgitas ta.

Kusjuures teema on Kelli sõnul ka riigikaitselise mõjuga. "Meil on hästi palju regulatsioone ja hooplemist digitaalse sõltumatusega, aga digitaalne sõltumatus lihtsalt võetaks meilt ära ja siis me lähmegi Vikipeediasse ja ENE-sse [Eesti nõukogude entsüklopeedia] asju vaatama."

Uuring ilmus ajakirjas TalTech Journal of European Studies.