Arusaam, et targad otsused sünnivad andmete objektiivse analüüsi tulemusena on juba ühiskonnas laialt levinud. Paraku on ligipääs vajalikele andmetele sageli takistatud või keeruline, mistõttu langetatakse otsuseid täit pilti omamata. Üks näide on Eesti senine edulugu – mobiiltelefonide asukohaandmete kasutamine teadus- ja rakendusuuringutes – mis on takerdunud juriidiliste küsimuste taha.

Ettevõtja Ülar Maapalu kirjutas 6. jaanuaril Eesti Ekspressis: "Eesti riik ei oska kasutada olemasolevaid andmeid ega luba neid kasutada erasektoril, kes saaks neist luua ühiskonnale kasulikke teenuseid. Aeg on seda muuta!"

Teadlasena saan nõustuda, et riigilt erinevate valdkondade andmestike saamine võib olla keerukas ning kui need kätte saada, jääb sageli asi kaugele masinloetavusest, mida Maapalu enda artiklis soovis. Samas seisab suur osa kasulikke andmeid ka ettevõtjate endi serverites, nii et keegi väljastpoolt neile ligi ei pääse.

Sel moel kogutakse andmeid ettevõtte kasumlikkuse eesmärgil, kasutades andmeid enda toodete või teenuste täiustamiseks ja tõhusamaks turundamiseks. Olgugi, et tihti annaks neid andmeid ka laiemalt ühiskonna hüvanguks kasutada. Harvad ei ole ka juhud, kus kogutavat andmestikku üldse ei analüüsita.

Sageli omavad suurkorporatsioonid, nagu Facebook ja Google, meist palju enam informatsiooni, kui seda on riigil või kohalikul omavalitsusel. Seisame siinkohal vastamisi olukorraga, kus inimene jagab muretult oma reisipilte koos täpse asukohaga sotsiaalmeedias või saadab enda nime alt tagasisidet koduse toidupoe puuviljavaliku kohta Google'ile, kuid ei uuendada enda elukoha aadressi rahvastikuregistris.

Tõsi, rahvastikuregistri andmestiku ebakõla põhjused on sügavamad. Sageli on need tingitud elukohapõhistest soodsamatest teenustest või isiklikust eelistusest toetada maksurahaga maapiirkondi, kust ollakse pärit või kus asub suvekodu.

Seega on suur osa tänapäeva aina kasvavast andmehulgast inimeste endi loodud, ise seda teadvustamata. Näiteid, kus digitaalsed andmed kogunevad inimeste tarbimise (nt internetis ostmine, kaardimaksete tegemine), liikumise (nt bussikaardi valideerimine, tõukeratta rentimine äpiga), suhtluse (nt e-kirjade ja sotsiaalmeedia kasutus) või muu tegevuse tulemusel on palju.

Sageli jäävad andmed ainult konkreetse teenusepakkuja kasutada, kuigi neid muudel eemärkidel analüüsides oleks võimalik saada laiemat kasu ühiskonnale tervikuna.

Mobiiliandmed ühiskonna teenistuses
Üks viis selliste andmete tekkimiseks on mobiiltelefonidega helistamine, sõnumite saatmine ja interneti kasutamine. Nende tegevuste toimumise aeg ja koht salvestuvad automaatselt mobiilioperaatorite serverites. Selle alusel esitatakse kuu lõpus inimesele arve, kus on kirjas, palju tarbiti internetti, kui palju kõneleti välismaal olles jms. Lisaks kliendile arve väljastamisele on aga nende andmete asjatundlikul analüüsil võimalik teha palju enamat!

Nimelt võimaldavad sellised mobiilikasutuse aegade ja asukohtade andmed ehk passiivsed mobiilpositsioneerimise andmed uurida inimeste liikumist ja paiknemist riigis ning sealt väljaspool. Selline informatsioon on vajalik, et mõista, millised on inimeste töö- ja elupiirkonnad ning sellest lähtuvalt korraldada paremini ühistransporti või leida sobivaid asukohti avalikele teenustele.

Lisaks kohalikele elanikele on kõnede andmestikust võimalik näha ka siin viibivate välismaalaste külastatud kohti ja teekondi, mille abil on võimalik tõhustada turismipakkumist ja -turundust.

Tõele au andes on Eesti teadlastel õnnestunud mobiilioperaatoritega kokkuleppele jõuda, et neid andmeid teadustöös ja rakendusuuringutes kasutada. Alates 2000. aastate algusest on praeguseks meie hulgast lahkunud professor Rein Ahase juhtimisel mobiilpositsioneerimise andmetel põhinevat metoodikat ja rakendusi arendatud Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute laboris ja sellega tihedat koostööd tegevas Tartu Ülikooli hargettevõttes Positium.

Aastate jooksul on ilmunud arvukalt uuringuid ministeeriumite ja kohalikele omavalitsuste tellimusel ning kümneid teadusartikleid rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades.

Probleemid mobiiliandmete kasutamisel
Kui mobiilioperaatorile on oluline konkreetne inimene, et arved jõuaksid õige kliendini, siis kirjeldatud liikumise ja paiknemise analüüside tegemiseks ei vaja teadlased infot konkreetse inimese kohta. Teadlaste jaoks on oluline, kus inimesed massidena liiguvad ja paiknevad, et mõista laiemaid mustreid. Seega väljastavad mobiilioperaatorid teadlastele täielikult anonüümsed andmed, mida ei ole võimalik kokku viia ühegi konkreetse inimesega.

Turvalisust tõstab veelgi andmete endi ruumiline ebatäpsus. Nimelt koguvad operaatorid asukohainfot mobiilimasti täpsusega. See tähendab, et hõredalt asustatud maapiirkondades jääb andmete asukohatäpsus kilomeetritesse ning tihedamates linnapiirkondades küündib täpsus mõnesaja meetrini.

Kahjuks pole teadlased juba enam kui aasta saanud uusi mobiiliandmeid teadustöödes või riiklikes tellimustöödes kasutada. Selle põhjused ulatuvad 2018. aastasse, mil hakkas kehtima Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR). Uus regulatsioon tekitas erinevaid tõlgendusi, kas mitteisikustatud asukohaandmeid saab lugeda anonüümseteks andmeteks, mida mobiilioperaatorid tohivad elektroonilise side seaduse järgi töödelda.

Hoolimata ka Eesti andmekaitse inspektsiooni põhimõttelisest nõusolekust andmete kasutamiseks teadusuuringutes ei ole siiski seni koostöö mobiilioperaatoritega taastunud.

Varasemalt on ajakirjanduses samale probleemile tähelepanu juhtinud TÜ kaasprofessorid Siiri Silm ja Kati Orru Postimehes ja mobiilpositsioneerimise firma Positiumi tegevjuht Erki Saluveer oma intervjuus Horisondile 2020. aasta suvel, mis avaldati hiljem ka Postimehes.

Mobiiliandmete riiklik tähtsus
Siinkohal võiks riik teadlastele appi tulla. Arvestades andmete suurt potentsiaali – automaatselt kogutavad, suurt osa elanikkonda katvad, kuluefektiivsed, ajaliselt- ja geograafiliselt piisavalt täpsed – tuleks leida viis, kuidas eraettevõtete poolt kogutavatest andmetest tuua kasu kogu ühiskonnale.

Riik peaks siin võtma selge juhtrolli. Selleks tuleks esmalt avalikult tõdeda nende andmete kasutamise vajalikkust. Oluline on ühiskondliku konsensuseni jõudmine, et selliste andmete kasutamine on aktsepteeritud, et pakkuda inimestele paremaid teenuseid ja edendada elu Eestis. See tähendab selgitus- ja teavitustööd Eesti elanike hulgas, et tekiks usalduslik suhe ja selge arusaam, milliseid andmeid, millisel otstarbel kasutatakse. Teadlaste üle kümne aasta pikkune kogemus ja arutelud mobiilpositsioneerimise andmete kasutamisest aitavad sellele kindlasti kaasa.

Riigil tuleks koostöös mobiilioperaatorite ja teadlastega välja töötada selge mudel, kuidas andmete jagamist ja kasutamist turvaliselt ja osapooli rahuldavalt korraldada. Kevadise koroonakriisi ajal oli juhtrollis statistikaamet, kes tegi koostööd kolme mobiilioperaatoriga, et mõõta kui paljud inimesed püsisid oma kodupiirkonnas. Statistikaamet kui erinevate operaatorite andmete ühendaja võiks toimida lahendusena ka kriisivälisel ajal.

Teadlaste roll oleks seejuures aidata metoodikate arenduses ja digitaalsete suurandmete analüüsil ning teha sisulisi uuringuid ühiskondlikult olulistel teemadel nagu ligipääsetavuse ja ühenduste parandamine äärealadel või inimsõbraliku linnaruumi loomine.

Seega usun, et võti probleemi lahendamiseks peitub avaliku ja erasektori tahtel teha koostööd. Riik peaks mõistma ja tunnistama vajadust nende andmete kasutamise järele. Mobiilioperaatorid peaksid võtma ühiskondliku vastutuse. Teadlaste kanda jääks objektiivne vahendaja roll riigi ja mobiilioperaatorite vahel, panustades analüüsi- ja metoodikate arendamise kogemusega.

Astume selle sammu! Nii taastame Eesti kui e-riigi kuvandit maailmas ja teeme midagi sellist, mida veel ükski riik maailmas suutnud ei ole – võtame mobiiliandmed päriselt riiklike otsuste ja statistika tegemisel aluseks ning muudame elu Eestis paremaks. Sellest otsusest võidab kogu Eesti ühiskond!

Janika Raun kaitses oma doktoritöö "Mobile positioning data for tourism destination studies and statistics" ("Mobiilpositsioneerimise andmete kasutamine turismiuuringutes ja -statistikas") Tartu ülikooli geograafia osakonnas 26. juunil 2020. Doktoritöö juhendajad olid Anto Aasa (TÜ), prof Noam Shoval (Heebrea Ülikool) ja prof Rein Ahas (TÜ).

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 5. veebruaril.