Parimas tööeas eestlased helistavad kõige rohkem omasugustele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eesti elanike telefonikõnede põhjal selgus, et kõige segregeerunum ehk omaette hoidvam rühm on 24-54-aastased eestlased Autor/allikas: Qwedgeonline/Flickr (CC BY-ND 2.0)

Eestis hoiavad kõige rohkem omaette tööealised eestlased, kes helistavad rohkem samast soost, samas vanuses ja sama keelt kõnelevatele kaasmaalastele. Teistes vanuserühmades ja muukeelsete elanike seas sellist segregatsiooni näha ei ole, leidsid Tartu Ülikooli teadlased mobiiliandmete põhjal.

"Inglise keeles on isegi ütlus Birds of a feather flock together (ühesuguse sulestikuga linnud hoiavad kokku, toim), ja laias laastus võime väita, et samasugune helistab samasugusele," ütleb TÜ inimgeograafia kaasprofessor Anto Aasa.

Koos arvutiteaduste instituudi uurijate Rahul Goeli ja Rajesh Sharmaga analüüsis Aasa Eesti elanikkonna suhtlusringi segregatsiooni ehk eraldatust, kasutades selleks mobiiliga tehtud telefonikõnede andmeid. "Elukoht üksi ei pruugi näidata, kas me tegelikult puutume kokku nende inimestega, kes meil teisel pool seina elavad või mitte," põhjendab ta. Kuigi elukohaandmed võivad anda aimu näiteks iga piirkonna palgatasemest või elanike rahvusest, täitsid helistamise andmed Aasa sõnul tühimiku elanike reaalse omavahelise suhtluse kohta.

Tööealised eestlased hoiavad omaette

"Ega siis telefonikõnes inimene ei räägi omaette või iseendaga nagu "Muhv, nõudmiseni", vaid on ka kõne teine pool," ütleb Anto Aasa. Kõne teine pool ütleb aga nii mõndagi helistaja suhtlusvõrgustiku kohta.

Nii selguski Eesti elanike telefonikõnede põhjal, et kõige segregeerunum ehk omaette hoidvam rühm on 24–54-aastased eestlased. Parimast tööeast nooremates ja vanemates vanuserühmades paistis inimeste suhtlusringkond olema laiem. Näiteks helistavad noored nii eakaaslastest sõpradele kui ka teistest põlvkondadest vanematele.

Suhteliselt laiaks ja kirjuks osutus ka vene keelt kõnelevate elanike suhtlusvõrgustik. "Võib olla isegi üllatav, et kui elukoha puhul näeme selget segregatsiooni ja Tallinnat peetakse üheks Euroopa tugevama elukoha segregatsiooniga linnaks, siis suhtluse puhul on eestlased kompaktsemad," võrdleb Aasa.

"Eesti keelt kõnelevate inimeste kohta saame väita, et nii mehed kui ka naised suhtlevad rohkem teiste eestlaste ja sama sugupoole esindajatega," selgitab ta veel. Naiste suhtlusvõrgustik on inimgeograafi sõnul laiem kui meestel, ent meeste suhtlusvõrgustik on tihedam ja tugevamalt ühendatud, mis lubab väita, et meeste vahel levib info kiiremini. Nooremad ja vanemad inimesed helistavad vastassoo esindajatele tööealistest rohkem.

Ehkki maakonna tasemel võtsid uurijad arvesse ka helistaja elukohta, siis suhtlemisvõrgustike struktuur ei erinenud maakonniti oluliselt.

Üllatav õnnestumine

"Minu jaoks kõige üllatavam tulemus oligi, et üldse midagi sellist välja tuli," ütleb Anto Aasa mobiiliandmete põhjal leitu kohta. Mobiilipositsioneerimise abil on erinevaid uuringuid tehtud juba käesoleva sajandi algusaastatest ning meetod on end kehtestanud sedavõrd, et Eesti kasutab mobiiliandmeid ka näteks oma turismistatistika ametliku osana. Segregatsiooni polnud Aasa sõnul aga sel moel varem uuritud.

"Segregatsioon kõige üldisemalt võttes tähendab, et mingi inimrühm on ruumis ebaühtlaselt paiknenud, olgu see siis elukoha või töölkäimise järgi," selgitab ta. Kui näiteks USAs on luubi all eeskätt rassipõhine segregatsioon, siis Eestis on enim tähelepanu saanud eesti ja vene keelt kõnelevate inimrühmade eraldatus. "Kui erinevad rühmad koonduvad liiga tugevalt kusagile kokku ja neil pole kontakte teistega, siis sellest tekib süstemaatiline ebavõrdsus ja ka linnaruum hakkab selle all kannatama," sõnastab Aasa probleemi.

Näiteks toob segregatsioon sageli kaasa kuritegevuse tõusu mingis piirkonnas, kuid just siin soovitab inimgeograaf laiemalt mõelda. "Kui me räägime, et on mingi vaeste inimeste elupiirkond, kus kuritegevus kasvab, siis need on nähtavad kuriteod. Samas pintsaklipslaste kuritegu võib tihti olla suurem ja hullem, aga see jääb peitu," sõnab Aasa.

Kui seni on nappinud sellist sorti segregatsiooni uurimiseks andmeid ning küsitlusuuringud on väga kallid, siis mobiiliandmed pakuvad Aasa sõnul kulutõhusat ja head alternatiivi. Ta märgib, et uurijad austavad mobiiliandmeid kogudes ja töödeldes inimeste privaatsust. "Alati, kui räägitakse positsioneerimisest, siis inimene mõtleb kogu aeg GPS-i peale. Tegelikult on andmestik, mida meie kasutame, mobiilimasti leviala oma," selgitab ta.

Mobiilipositsioneerimise abil saab segregatsiooni Eestis seirata edaspidigi, kuid Aasa sõnul ei muutu see pilt kuigi kiiresti. "Eesti puhul ma julgen väita, et meie andmestikust mingeid erilisi probleeme välja ei tule," sõnab ta, "aga kui teatud rühmad hakkavad liiga tihedalt teisi kõrvale jättes suhtlema, siis sellest võivad kasvada probleemid ühiskonnas."

Rahul Goel, Rajesh Sharma ja Anto Aasa kirjutavad segregatsiooniuuringutest ajakirjas PLoS ONE.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: