Alustuseks, milline on Eesti ääremaastumine ja eeslinnastumine võrreldes ülejäänud Euroopaga?

Regionaalne polariseerumine – tugevad suurlinnaregioonid ja kahanevad maapiirkonnad – on pea kogu Euroopale omased. Eestis on maapiirkondade kahanemine toimunud kolm aastakümmet. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus asustussüsteemis tervikuna ongi ainult üks kasvav pealinnaregioon ja kahanev muu Eesti. Justkui kõik väljaspool Tallinna linnapiirkonda olekski ääremaa.

Igas kaugemas maanurgas saab elada, kui igapäevaliikumise kaugusel on mitmekesiste teenuste ja tugevate töökohtadega keskus. See on aga Eestis järjest vähem nii.

Eestis on kahanemise nõiaringi jõudnud ka maakonnakeskused, ka sealt kaovad elutähtsad teenused. Isegi Tartu regioonikeskusena kahaneb. Inimesed eelistavad elada kohtades, kus töö ja kõigi pereliikmete jaoks vajalikud asjaajamised jäävad igapäevaliikumise ulatusse. Kui Eesti maakonnakeskused nõrgenevad, süveneb ääremaastumine veelgi.

Mis puudutab eeslinnastumist, siis Eesti omapära on vähene ambitsioon uut eeslinnaasustust ruumiliselt planeerida. Kindlasti järgib targalt planeeritud eeslinn ühistranspordi suundi. Asustuse uued alad on mõistlik planeerida koos ühistranspordiga, meil käib planeerimine lähtuvalt maa kättesaadavusest arenduseks. Samuti on meie praegune eeslinna-asustus katkendlik ning käib väärtuslike maastike ja väärtuslike põllumaadega pillavalt ringi.

Uute kodude vajadus linnades on suur, osa inimestest rajab oma kodu linnast väljas. Kui sinna minnakse otsima looduse lähedust, siis võiks sellele väärtusele eeslinnas elades ka võimalikult hea ligipääs olla, näiteks kallasradadele, puhkemetsadele või põlluradadele.

Meie uutes eeslinnaasumites on loodud väga vähe ühist avalikku ruumi. On vaid erakrundid ja eurorahastatud kergliiklusteed. Eeslinnaelanik sõidab autoga linna ja naudib seal loodud avalikku ruumi. Samas on linnas head avalikku ruumi raske luua, sest linna peavad mahtuma parkima eeslinlaste autod. Eeslinnastumine Eesti linnades ei ole midagi halba, kuid seda saaks planeerida loodust ja inimeste aega säästvamalt.

Kuidas kommenteerite tõsiasja, et rahvaarv kasvab Eestis ainult Tallinnas ja Sauel? Miks see on niimoodi läinud?

Saue on Tallinna linnaregiooni osa ehk pealinnaga ühine töö ja elamise piirkond. Alates 1990. aastate keskpaigast on tõepoolest Eesti linnad olnud valdavalt kahaneva rahvastikuga. Ka Tallinna ümbruses on elanikkond kasvanud just nii-nimetatud maavaldades, mida praegu on juba raske selle nimetuse alla mahutada. Mõned eeslinnakülad on suuremad kui Eesti väikelinnad. Tervikuna aga kasvab Tallinn seetõttu, et siia koonduvad investeeringud, kaasaegsed töökohad, õppimisvõimalused.

Tallinn on ainus toimivate välisväravatega linn Eestis. Ka välismaalased, kes saabuvad Eestisse tööle või oma ettevõtet käivitama, leiavad Tallinnast eest keskkonna, kus nad tunnevad end kultuuriliselt hästi. See käib nii saabuva venekeelse kui ka ingliskeelse kogukonna kohta.

Linna kasvuga käivad kaasas ka mured. Kinnisvarahinnad on pealinnas kasvanud tasemele, kus noortel, näiteks mujalt Eestist saabunutel on raske eluasemeturule siseneda, isegi kui pealinnas ootaks neid hea töö.

Aruanne ütleb, et Eesti vajab targa kahanemise plaani kolmes valdkonnas: töökohtades, elukohtades, põhiteenustes. Kuidas see tark kahanemine võiks teie hinnangul välja näha?

Piirkonna kahanemine on nõiaring, mida on raske peatada: lahkuvad inimesed, suletakse teenused; suletakse teenused, kaovad paljud töökohad; kaovad töökohad, lahkuvad inimesed. Küsimus on, millise piirini seda aktsepteerida? Praegu ei ole võimalik kunstlikult jõuda tagasi samasuguse maapiirkondade õitsenguni, nagu kogesime kaheksakümnendatel.

Otsustamise koht on aga see, kas aktsepteerime, et järgmise kolme aastakümne pärast on suurkeskustest eemal olevad piirkonnad inimtühjad. Eestis on väikse territooriumi kohta väga palju atraktiivseid elukeskkondi ja see on meie väärtus. Kõige mõistlikum asi, mida saame teha on kokku leppida, milline on minimaalne üle-eestiline keskustevõrk, milles on olemas põhiteenused ja võimalikult mitmekesised töökohad. Eesti vajab rohkem ja jõulisemaid regionaalpoliitika meetmeid, mis need üle-eestilise asustuse tugisõlmed säilitaks.

Aruanne ütleb ka, et Eesti vajab kaht haldusmudelit: üht suurlinnastumise, teist kahanemise puhuks. Kuidas siis ühe ja teisega toime tulla?

Kui mõelda Tallinna linnaregioonile, aga miks mitte ka Tartu ja Pärnu linnaregioonidele, siis on tarvis omavalitsuste ja kogukondade koostöös juhtida neid muutusi, mis puudutavad nii linna- kui ka eeslinnaelu kvaliteeti. Uued või vanad kiiresti kasvanud eeslinnaasulad võiksid vähem linnast sõltuda. Mulle endale meeldib planeerimisel nii-öelda lühikeste teede linna printsiip.

Selleks, et kõigist linnaregiooni võimalustest osa saada, ei pea päevas läbima meeletuid kilomeetreid. Piisab juba sellestki, et töö- ja elukoht on valdaval osal elanikest eri kohtades. Suur osa igapäevateenustest ja vaba aja veetmise võimalustest peaks olema elu- ja töökoha läheduses. Asjad saaks aetud ka nii, et iga tegevust ei peaks alustama autot käivitades.

Autosõltelisus võib tunduda isegi atraktiivne: meil on arvamusliidrid isegi öelnud, et see on staatuse küsimus. Tegelikult autost sõltumine isoleerib mõned elanike rühmad, näiteks noored ja eakamad elanikud ja tekitab nii ebavõrdsust liikuvuses.

Kahanevast Eestist rääkides on kindlasti maapiirkondades, väikelinnades ja maakonnakeskustes mõistlik lahti saada kasvuretoorikast. See takistab omavalitsustel ruumi kohandamist praegustele oludele. Kahaneva Eesti haldusmudeli seisukohalt aga on ikkagi tarvis riigi tasandil otsustamist, millise piirini kahanemist aktsepteerime. Kas laseme suurel osal Eestist tühjeneda ja loodame teise kodu elanike peale?

Riigi tasandi seisukohta võib lugeda näiteks Eesti üleriigilisest planeeringust Eesti 2030+. Planeering pakub Eestile välja nii-öelda hajalinna mudeli, kus ka linnast eemal saab elada linnaliselt, sest üle Eesti on ühendused head. See vajab täpsemat lahti mõtestamist. Kui maal elavatest inimestest on valdav osa linnalise elustiiliga, siis on vähe neid, kes maalist elulaadi ja maastikku taastoodavad. Maapiirkondade elanikkond ei saa koosneda ainult vaate nautijatest.

Kas on veel mõtet rääkida maapiirkondades elu säilitamisest või on rong seal juba nii läinud, et parem on toetada toimuvat?

Rong on läinud selles mõttes, et nii nagu praegusesse olukorda oleme jõudnud kolme kümnendiga, saame siit paremasse olukorda jõuda aegamööda. Võime ju oodata, mil kliimamuutuste tõttu läheb parasvöötme põllumajandusmaa sedavõrd hinda, et taas on mõtet maaga seotult maal elada. Kuna aga üks osa inimestest ka praegu ikkagi maal elab, siis praegune ülesanne on neile inimestele riigi põhiteenused tagada. Põhiseaduski ütleb, et inimesel on õigus vabalt elukohta valida. Millised on need minimaalsed avalikud teenused, mille tagame ühel tasemel üle riigi?

Näiteks eaka inimese jaoks on väga oluline arstiabi. Kui kodukohast maakonnakeskuses on võimalik ühistranspordiga poole päevaga eriarsti juures käia ja oma külas on perearst, siis saab ka eakas inimene iseseisvalt veel hakkama. Kui seda teenust pole, siis sõltub ka hea tervise juures vanem inimene oma laste abist ja lihtsam võib olla kolida linna laste juurde.

Kool ja koolitransport on see võti, mis hoiab lastega pered maal. Nii lihtne on ratsionaalselt kaalutleda, millist kooli rahaliselt tasub pidada. Lastega pere jaoks taandub maale jäämise otsus sellele, kui kaua kulub aega kooli jõudmiseks, huvihariduse kättesaadavusele ja muudele väga praktilistele küsimustele.

Omavalitsusedki on erinevas seisus. Haanjamaal peab koolibussi ees sõitma lumesahk, selleks et koolitransport kaugemas külas asuva lapseni jõuaks. Regionaalselt ühtlast avalikku teenust ei saagi tasuvusarvutusi silmas pidades tagada.

Mida teha "ääremaade" häbimärgistamisega? Kuidas meedia maapiirkondade kuvandit loob?

Häbimärgistamine (ingl k stigmatization) on huvitav nähtus. Ka linnades näiteks sildistavad nii-öelda kehvemaid linnaosasid need inimesed, kes ise seal ei ela. Sealjuures on põnev, et selles linnaosas elavad inimesed on elukeskkonnaga pigem rahul. Sama loogika kehtib ka linnalise eliidi vaatele maapiirkondadele.

Kaugemalt vaadates võibki kõik maaline näida mahajäänud, vanamoeline, mõttetult ressursimahukas. Tundubki, et püütakse lootusetult jõuda juba "läinud rongile". Praegused maa ja väikelinnade kogukonnad ootavad head elukvaliteeti, isegi kui teenuste ühikuhind on Eesti keskmisest kallim.

Meedia saab jälgida seda, et maapiirkondade ja maaelu diskursuse kujundamine ei toimuks ainult läbi linnalise eliidi sõnavõttude, kirjutiste ja sõnavalikute. Tahame me või mitte, lõpuks sõltuvad nendest mõttemallidest ka poliitilised otsused.

Räägite, et Eesti regionaalpoliitika on olnud kohaneutraalne. Palun avage lugejale, mida see tähendab. Mida teha teisiti?

Kogu Euroopa Liidu regionaalpoliitika on sellest ajast peale, kui Eesti EL-ga liitus, olnud kohtade konkurentsieelistel põhinev. Enne seda oli see rohkem ümberjagav. See põhimõte ei ole iseenesest vale: iga piirkond peab oma arendustöös keskenduma selle piirkonna eriomastele eeldustele.

Ebakõla seisneb selles, et tugevatel regioonidel on alati rohkem eelduseid. Nii on ka Eesti tervikuna olnud euroliidu tugivahendite jagamisel üks suur sihtala, seni kategoorias "vähemarenenud regioonid". Eestil tervikuna on õnnestunud seda rahalist tuge edukalt ära kasutada.

Samas on eurotoetuste taotlemisel on väga edukad Eesti tugevamad regioonid, Tallinn ja Tartu. Ääremaa piirkonnad on samuti EL toest palju abi saanud, kuid regionaalne ebavõrdsus on ikkagi kasvanud. Me ei ole seadnud eesmärgiks, et eurotoetuste abil peaks regionaalne areng tasakaalustuma.

Regionaalne ebavõrdsus ei vähene ilma ümberjagava regionaalpoliitikata. Esimese asjana, selleks et töökohad ja avalikud teenused maakondades püsiks, ongi tarvis just neid regioone toetavaid regionaalpoliitika meetmeid. Tasuks meeldetuletuseks läbi vaadata EL-eelsed Eesti regionaalarengu strateegiadokumendid. Siis oli meil raha selles valdkonnas vähem, kuid meetmete geograafilised sihtalad olid paremini määratletud.

Teine oluline teema on enne harupoliitilisi ratsionaliseerimisotsuseid analüüsida plaanitava mõju regionaalsele arengule. Võin tuua kaks positiivset näidet. KredEx'i esimestest elamute energiatõhususe meetmete ringidest said selgelt rohkem toetust Tallinna ja Tartu linnaregioonid. Hilisemates voorudes on KredEx asunud toetuste jagamisel arvestama regionaalset komponenti. Hea näide on ka veel Eesti100 väikelinnade keskväljakute programm. Siin ei puuduta ma konkreetseid arhitektuurilisi lahendusi, mille osas on arvamusi kindlasti mitmeid. Hea osa sellest programmist oli konkreetne rahastus maakonnakeskuste ja väikelinnade avalikku ruumi – kindlustunne nende linnade elanikele, et riik peab nende elukeskkonda oluliseks.

Kas midagi olulist jäi küsimata ja rääkimata? 

Praegu sobib kõneaineks võtta ka koroonakriis. On juba palju räägitud sellest, et maapiirkondadel on nüüd suur võimalus, sest just hõredam asustus on turvalisem ja inimesed õppisid ära kaugtöö. Kindlasti ongi neil teguritel oma mõju. Ainuüksi tervisekriisist siiski maaelu elustamiseks ei piisa.

Esiteks saime kogemuse, et internetiühenduse kvaliteet on keskustest kaugemal sageli kehv. Meil läks veel hästi, et samale ajale ei langenud nädalast elektrikatkestust kusagil, kus lapsed koolitööd tegid. Teiseks on perede maal elamiseks vaja oluliselt paremat taristut. Seda, mis on maapiirkondadest kadunud viimase kolmekümne aastaga, ei saa kiiresti taastada.