Doktoritöö: vaikus ja rahu on toredad, aga maainimesed vajavad eluks enamat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maa-elanikud ise väärtustavad sotisaalgeograafi sõnul sealset rahu ja vaikust, samuti teatavat vabadust.
Maa-elanikud ise väärtustavad sotisaalgeograafi sõnul sealset rahu ja vaikust, samuti teatavat vabadust. Autor/allikas: Minupilt.err.ee/Andi Veskioja

Eestlaste ja lätlaste eluviis on Lääne-Euroopaga võrreldes veel suhteliselt maalähedane. Siinsed inimesed hindavad maakodu vaikust ja rahu, kasvatavad ise toidutaimi ning käivad marjul ja seenel. Siiski, ainult eelnimetatu inimesi maal ei hoia. Maainimesed ei oota linnaga võrdseid hüvesid, kuid tunnevad puudust elementaarsetest teenustest, selgub Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritööst.

Eesti Maaülikooli värske doktor Joanna Tamar Storie käis Lätis esimest korda 2000. aastal ning kolis kaheksa aastat hiljem päriselt Lätti. Storie sõnul avanes tal niimoodi hea võimalus jälgida kõrvalt siinse postsovetliku põllumajandusmaastiku muutusi.

"Esimest korda Lätti tulles oli minu jaoks hämmastav näha toonekurgi ja heinakuhjasid," ütleb värske doktor. "Mida aeg edasi, seda rohkem asendusid heinakuhjad hiiglaslike heinapallidega. Samas, huvitaval kombel ilmusid kuhjad ühel vihmasemal aastal jälle välja. Järelikult on oskus inimestel endiselt olemas ning rasketel aastatel kuluvad traditsioonilisemad oskused marjaks ära."

Viimaste kümnendite jooksul nägi Storie, kuidas esmalt jäeti põllumaa sööti ning tootmishooned lagunema, siis aga võeti need eurotoetuste mõjul jälle pisitasa kasutusse. Eesti ja Läti põllumassiivides näeb ta ühtaegu nii kolhoosipärandit kui ka uute euroopalike suurte põllutöömasinate mõju. Hiljaaegu on maa maastikupilti ilmunud biokütuste tehased ja tohutud piimalehmalaudad.

Nii Eestis kui ka Lätis kasvab maaelanikkond nädalavahetustel. Storie sõnul reedab maale saabunud linlase viimase auto värv. "Eestis on teede olukord parem ja eks Lätiski liigub asi paremuse poole. Sellegipoolest tunneb Lätis maainimese auto kaugelt ära, sest see on teetolmust kahevärviline," kirjeldab sotsiaalgeograaf.

Koroonakriis tõstis maaläheduse kilbile

"Eestlastele ja lätlastele meeldib tihti looduses viibida, aga nüüd on värskes õhus viibimine muutunud eriti tähenduslikuks," kirjeldab Joanna Storie koroonakriisiga kaasnenud muutusi. Nii-öelda rohealad ehk maakohad ja pargid ning sinialad ehk rannad ja tiigid mõjuvad inimesele rahustavalt. Neis paigus saab värsket õhku hingata, trenni teha ja päevitades D-vitamiini varusid täiendada. "Looduses käimine oli kohalikele oluline varemgi, aga nüüd muutus see elutähtsaks. Loodus kosutab vaimu ja keha ning maakodu on pelgupaik viiruse eest," seletab Storie.

Siitkandi inimesi iseloomustab värske doktori sõnul üleüldse maalähedus. Kohalikus maakogukonnas on erinevalt paljudest lääneriikidest säilinud oskus ise köögivilju kasvatada ning metsast seeni ja ravimtaimi korjata. "Jätkusuutlikkus on Eesti ja Läti maainimestele DNAsse kodeeritud, vähemalt praegu," märgib Storie. Ta loodab, et eriolukorra järel mõistavad inimesed ise oma oskuste väärtust ega unusta maalähedust ka aegadel, mil seda otseselt vaja ei lähe.

Maa-elanikud ise väärtustavad sotisaalgeograafi sõnul sealset rahu ja vaikust, samuti teatavat vabadust. "Paraku ei piisa sellest kõigest, kui sissetulek ei võimalda viisakalt ära elada," tõdeb ta. Ehkki aastaaegadest sõltuvad maainimesed kohanevad muutustega üsna hästi, on maal elades siiski raske linnas tööl käia ning kiiret elutempot hoida. Storie oletab, et koroonakriis võib olukorda muuta.

"Olen kohanud üksjagu inimesi, kes sooviks tagasi maale kolida," ütleb Storie, "aga paraku ei suuda nad maal endale rahuldavat elukvaliteeti tagada." Koroonakriis näitas samas ära, et kaugtöö maakodust on paljude jaoks tegelikult täiesti tehtav. Storie sõnul kaitses ta ise oma doktritööd samuti maakohast veebisilla vahendusel.

Kultuuriliselt, sotsiaalselt ja füüsiliselt kujundatud kohad

Kohakujundusprotsessid on Joanna Storie sõnul protsessid, mis kujundavad maastikku kas füüsiliselt, sotsiaalselt või kultuuriliselt. "Näiteks Seto kultuuri taastulemine Kagu-Eestis muutis sealset kultuurimaastikku. Setodel tekkis muutuse järel teatav eneseuhkus," toob ta näite. Samuti on Setomaal tekkinud tugev külakogukondade võrgustik, mis toetab kohalikke omanäoliste (kultuuri)toodete valmistamisel.

Storie enda kodukandis Ergli piirkonnas Lätis, hakkas üks kohalik talupidaja hiljaaegu e-poe kaudu oma maheveise liha müüma. Nüüdseks müüb ta ka lamba- ja kitsejuustu ning erinevaid mahlu. "Nii kujuneb suvalisest kohast kindel koht mahetoidu tootmiseks," kirjeldab värske doktor. "Tootmine on veel lapsekingades, aga edu ja tuntuse korral on tootjal potentsiaali muuta seda, kuidas inimesed tema maakohta tajuvad."

Sotisaalgeograaf toob teisegi näite, kuidas Läti tundmatust ääremaast sai tegus loomemajanduskeskus. Udenszimesi külas hakati korraldama iga-aastast heinafestivali, kus sai imetleda heinast tehtud kujusid. Festivali tuules tekkisid külakesse töötoad, väikesed klaasiettevõtted ja teised loomepaigad, päädides kohaliku loomeinkubaatori sünniga.

Storie sõnul hindavad eestlased ja lätlased mahetooteid kõrgelt ka madala sissetuleku korral. Mujal maailmas on mahetooted rohkem jõukate ja kõrgharitute huviorbiidis. "Eestis ja Lätis saavad inimesed vähemalt aru, kuidas üks tomat päriselt maitsema peaks. Samuti armastavad neist paljud vanaema tehtud hapukurke, isegi kui nad ise kurke kasvatada või valmistada ei oska," ütleb ta.

Elutähtsad teenused on maaelu võti

"Ma arvan, et maainimesed ei eeldagi linnaeluga võrdseid hüvesid, aga paremaid hoolekandeteenuseid igatsevad nad küll," tõdeb Joanna Storie. Elutähtsate teenuste puudus ning vähenev rahvastik muudavad maaelu Eestis ja Lätis üha stressirohkemaks. Ehkki kohalikud on Storie sõnul head kohanejad, võib neilgi varsti tilkuda viimane tilk karikasse.

Eeskätt teeks maainimeste elu lihtsamaks see, kui neil oleks hõlbus ligipääs haridusele, tervishoiule ja muudele munitsipaalteenustele. "Eks tasuta bussid aitavad ka, aga neist oleks rohkem abi, kui bussiga saaks ligi elutähtsatele teenustele või kohaliku raamatukogu kaudu võrguteenustele. Seda isegi siis, kui teenus on kättesaadav ainult mõnel päeval nädalas," seletab Storie.

Taaskord märgib sotsiaalgeograaf, et koroonakriis näitas, kuidas maaelu võiks toimida. "Hüvede keskustesse koondamise asemel oleks parem neid hoopis hajutada," ütleb ta. "Nii saaks rohkem eri vanuses maainimesi hüvedele ligi." Põllupidajad vananevad ehk kohaliku toidutootmise seisukohalt oleks maal kättesaadav arstiabi oluline investeering. Samuti tagaks maakoolide võrgustik, et põllupidajate lapsed ei koli nii kergekäeliselt linna.

"Me vajame tugevaid toidutootjate võrgustikke, mida omakorda toetaks õitsev kogukonnaelu, et tagada ka kriisidele vastu pidavad linnad," võtab Storie mõttekäigu kokku. Samuti märgib ta, et maainimesed tahavad, et neid kuulataks.

"Maal valitseb tunne, et suuri otsuseid langetatakse linnades ning linnainimesed ei mõista maainimeste vajadusi," ütleb värske doktor. Mure on paraku kõikjal Euroopas ühine. Storie tõdeb, et kui Eesti ja Läti inimesed praegusel moel linna kolimist jätkavad, kaob varsti ka nende praegune üsna maalähedane elutunnetus.

Joanna Tamar Storie kaitses oma doktoriväitekirja "Kui rahu ja vaikus pole küllalt – uurimus kogukondade väljakutsetest Eesti ja Läti ruraalmaastikes. When peace and quiet is not enough: Examining the challenges communities face in Estonian and Latvian rural landscapes" Eesti Maaülikoolis 19. juunil videosilla vahendusel.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: