Töö uudsus seisneb andmete ja teooria omavahelises ühendamises. Traditsioonilised allikad – majutusstatistika, piiriületusandmed, elanike ja turistide küsitlused, reisipäevikud –, ei ole ruumiliselt ja ajaliselt piisavalt täpsed, küll aga võimaldaks seda tänapäevane andmekorje.

Töö autor võrdles just erinevalt kogutud andmeid ja järeldas, et mobiiltelefon annab turisti liikumisest adekvaatse ja täpse pildi, kuid on seejuures oluliselt kulutõhusam.

Seega on mobiilside andmete abil võimalik analüüsida sihtkohti tegelike külastusandmete alusel. Turismivoogude põhist lähenemist on rõhutanud ka sihtkoha turunduse ja juhtimise uuringud. Seejuures on välja toodud ka digitaalsete suurandmete kasutuselevõtu vajadust, paraku on aga selliseid uuringuid vähe.

"Mobiilpositsioneerimise kasutamine turismis on kasvav trend, aga riiklikult tasemel siiski küllaltki erandlik," täpsustas Raun. Maailmas on ainult kaks riiki, Eesti ja Indoneesia, kus ametlik turismistatistika põhineb mobiilpositsioneerimisel, kuid huvi analoogsete andmete kasutamise vastu on suur.

Seega on ka potentsiaal andmete kasutuseks suur, kuid esmalt on vaja lahendada seadusandlikud ja regulatiivsed piirangud andmete kättesaadavusele. Läänemaailma seadusandlus ja jälgimishirm on piiranguks, miks metoodikat veel laialdaselt kasutusele ei ole võetud.

"Turvaline andmete töötlemine on esmatähtis. Teadlaseni jõuavad andmed, kust on eemaldatud isikuga seonduv teave," rääkis Raun ja lisas, et neil ei ole võimalik isikut tuvastada, vaid näevad nii-öelda pseudonüümi, aega ja mobiilimasti nime, mille levialas telefon viibis.

"Rõhutan, et inimgeograaf ei analüüsi üksikisikuid, meid huvitavad suuremad sotsiaalsed grupid, nende osalemine ühiskondlikes protsessides ning üldine statistika. Olgem ausad, üksikisiku elu on küllaltki igav – poole ajast on ta kodus, veerandi tööl ja viimane veerand jaguneb argiste tegevuste vahel nagu pood, trenn, kool/lasteaed," selgitas Raun.

Raun keskendus Eestisse sisenevale turismile perioodil 2011–2017. Passiivne positsioneerimine võimaldab uurida turistide külastuste geograafilist ulatust ja ajalist rütmi päritoluriikide lõikes.

Lisaks saab külastusandmete põhjal eristada erinevaid sihtkoha funktsioone. Andmed näitavad, et mida rohkem on turistil aega, seda tõenäolisemalt külastab ta reisi jooksul ka erinevaid paiku: lühemad külastused piirduvad reeglina Tallinnaga (1,5 päeva), pikimad tehakse Saaremaale (3,5 päeva).

Doktoritöö põhijäreldustena tõdeb Raun, et mobiilpositsioneerimise andmed võimaldavad tegelike külastuste põhjal uurida turismisihtkohti senisest parema ajalise ja ruumilise täpsusega ning on kulutõhusam traditsioonilistest meetoditest.

"Turistide liikumise alusel on võimalik eristada ka sihtkoha funktsioone, st millised kohad toimivad väravatena, Eesti puhul näiteks Tallinn, kust paraku kaugemale naljalt ei jõuta (vt joonis 1), millised on läbisõidu sihtkohad või kust tehakse päevaseid reise. Lisaks võimaldab positsioneerimine tuvastada erinevaid mobiilsuse tüüpe, näiteks transiitreisijad, esmakülastajad, korduvkülastajad, regulaarsed pendelrändajad jne," lisas Raun.

Kuigi positsioneerimisandmete kasutamine on kulutõhus, ei anna need vastust kõigile küsimustele. "Need andmed ei asenda täielikult traditsioonilisi andmekogumise meetodeid, sest automaatselt kogutavad numbrid ei anna teavet eelistuste ja põhjuste kohta. Selle teada saamiseks on vaja küsitlust või intervjuud, kust selgub, miks teatud sihtkohti valitakse, mis oli meelepärane või millega ei jäädud rahule," rääkis Raun.

Siiski võimaldab Rauni sõnul mobiilpositsioneerimine saada peaaegu reaalajalist teavet külastuste mahtudest ja kohtadest, mis traditsioonilisi viise kasutades on kulukas ning hõlmab sageli väikest osa tegelikest külastajatest.