Rudolf Tobias oli eesti esimene kõrgharidusega helilooja. Tema missioon oli Eesti muusikaelu edendamine ja kirikumuusika vormide kaasajastamine. Tobiase väärtushinnanguid ja tõekspidamisi koondab tema loomingu peateos, eesti esimene oratoorium "Joonas", mille lõplik partituur valmis aastal 1909. ning esmaettekanne toimus Leipzigis samal aastal autori dirigeerimisel.     

Eesti publikuni jõudis teos tervikuna  alles 80 aastat hiljem, 1989. aastal, mil oli valminud Vardo Rumesseni redigeeritud, korrigeeritud ja täiendatud partituur oratooriumist. Rumesseni eesmärk teose redigeerimisel oli luua rahvuslik sümbol – eesti helilooja kirjutatud võimalikult mõistetav vokaalsümfooniline suurvorm. Tema loodud pompoosne "Joonase lähetamine" täitis seda ülesannet hästi, olles oma ajastu – Eesti iseseisvumise taastamise –  kontekstis väga olulise väärtusega.

Praegu, 30 aastat hiljem Tobiase käsikirjaga töötades on eesmärgid teistsugused. Töös originaalpartituuriga on oluline järgida ja mõtestada helilooja kirjapandut võimalikult autentselt. "Joonase" originaalpartituuriga alustasime koos Tõnu Kaljustega tööd 2017. aastal ja praeguseks on valminud uued partituurid nii eestikeelse kui ka saksakeelse tekstiga.

Võib küsida, miks oli uuesti vaja hakata Tobiase käsikirju redigeerima, kui Vardo Rumessen oli selle töö juba ära teinud. Rumesseni ja Tobiase partituure võrreldes selgub, et Rumessen on helilooja käsikirjas teinud nii sisulisi kui muusikalisi muudatusi, sellele otseselt viitamata.

Kui Tobiase käsikirjas koosneb "Joonas" kahekümne neljast numbrist, siis Vardo Rumesseni redaktsioonis on teos liigendatud kolmekümne kaheks – Tobiase numbrid on jagatud väiksemateks osadeks ning lisatud numbreid, mida Tobiase lõplikus autograafis ei ole. Samuti on Rumesseni redaktsioonis võrreldes originaalpartituuriga mitmeid numbreid kordustega pikendatud, muudetud ning lisatud muusikat juurde.

Raamatus "Joonase sõnum" mainib Rumessen, et "Joonase" materjal on kohati visandlik ja puudulik. Käsikirjas täiesti olemata on teose lõpp, mis on redigeerija loodud, kes püüdis seda teha nii tobiaslikult kui vähegi võimalik. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis on lõpukoorist alles kaks käsikirjalist allikat, mille põhjal oli võimalik taastada ka teose lõpp ja tegelikult vajadus uue lõpu loomiseks puudus.

Üks huvitavamaid võrdlusmomente on kahe partituuri orkestrikäsitlus. Tobiase partituur on valdavalt kirjutatud väiksemale orkestrikoosseisule, kui see on ette nähtud Rumesseni redaktsiooni palju võimsamas orkestratsioonis. Rumessen on ka lisanud partituuri instrumente, mida Tobias oma käsikirjas terve teose vältel kordagi ei kasutanud.

On teada, et teose esmaettekanne 1909. aastal ebaõnnestus. Ebaõnnestumise põhjuste üle võib aga vaid spekuleerida. Vardo Rumessen kirjutab, et Tobiase käsikirjades oli mitmel pool segadusi ja nimetab, et "teose tehniline teostus ja orkestratsioon on jäänud kohati puudulikuks ja visandlikuks".

Helilooja käsikirjades leidub mitmeid küsitavusi, kuid need võivad viidata ka Tobiase tundlikule ja otsivale iseloomule töös oma partituuridega. Kustutus- ja parandusjäljed käsikirjas näitavad otsingute suundi, jõudmaks heliloojat kõige enam rahuldava tulemuseni. Muudatused orkestratsioonis viitavad püüdele anda heliruumis suuremat osakaalu tekstile.

Töös Tobiase partituuriga on üheks oluliseks allikaks ka Rudolf Tobiase tütre Silvia Tobiase ümberkirjutused isa käsikirjadest. Üks üllatavamaid leide minu uurimuse protsessis oli 2018. aastal Minuni jõudsid kaks kohvrit Silvia Tobiase asjadega, mis olid kuni selle ajani seisnud Gonsiori tänava korteris, kus ta oli sundüürnikuna elanud.

Muu hulgas sisaldus kohvris Rudolf Tobiase käsikirju, tema artikleid, ajaleheväljalõikeid, aga ka isiklikke dokumente, näiteks 1914. aastast pärinev Saksa kodakondsuse tunnistus, mis võimaldas Rudolf Tobiasel samal aastal saada Berliini muusikakõrgkooli koosseisuliseks professoriks.

Silvia Tobiase kohvritest leidsin ka "Joonase" eestikeelse libreto, mille oli Rudolf Tobias kirjutanud ja samuti üksikuid numbreid teosest. Tänu neile leidudele on muusikauurijatele tekkinud palju uut materjali. Näeme, et Rumesseni redaktsiooni puhul on tegemist vaid ühe võimaliku tõlgendusega teosest.

Oratoorium "Joonas" vääriks kahtlemata rohkem kui ühte võimalikku tõlgendust. Praegu on dirigentidel valida Rudolf Tobiase oratooriumist kaks partituuri – redigeeritud ja täiendatud "Joonase lähetamine" ning käsikirja põhjal taastatud "Joonas", millest on olemas nii saksakeelne kui ka eestikeelne versioon.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 5. veebruaril.