USA-s Amhersti Kolledžis kohtusid 2020. aastal muusikaprofessor Jeffers Engelhardt ja külalisdotsendina õpetav praegune Carnegie Melloni muusikakooli heliloomingu kaasprofessor Katherine Pukinskis. Kuna mõlemad uurivad Balti muusikat, kasvas nende aruteludest välja konverentsiidee.

"Meid nörritas juba mõnda aega mõte, et vahet pole, mille uurimine sind Eestis, Balti riikides või laiemalt endises Nõukogude maailmas huvitab: see peab olema postsovetlik," meenutab Engelhardt. Esiteks ei kata üks mõiste kõike ühiskonnas, majanduses ja kultuuris toimuvat. Teiseks on see ajalookirjeldusena professori sõnul piirav: "Kui kirjutada 1880. või 1910. aastatest kui presovetlikest, on see halb ajalooteadus. Ükski toona elanud inimene ei mõelnud endast kui presovetlikust inimesest."

Nii korraldasid nad 2022. aasta jaanuaris veebikonverentsi Balti muusikast. Konverentsi mõte oli juba eos liikuda kitsalt okupatsioonitraumaga seotud postsovetlikust uurimisviisist laiema vaateni, kus esindatud oleksid ka Balti juurteta, diasporaakogukondades elavad ja Nõukogude aja mäletamiseks liiga noored uurijad. Samuti soovisid korraldajad näha laiemat arutelu, mis üldse liigitub Balti muusikaks. "Püüame avardada nii arusaama baltilikkusest kui ka sellest, mis üldse väärib teaduslikku käsitlemist," tõdeb Pukinskis.

Igaühel oma laulev revolutsioon

Nüüd ilmus konverentsil peetud ettekannete põhjal artiklikogumik "Baltic Musics Beyond the Post-Soviet" ("Balti muusikad väljaspool postsovetlikkuse piire"). "Mõte pole minevikust mööda vaadata, vaid lihtsalt teadvustada, et minevikuga suhestumiseks pole üht kõigile sobivat viisi," selgitab Katherine Pukinskis.

Kogumiku avaartiklis seab Chicago Ülikooli doktorant Živilė Arnašiūtė kahtluse alla Leedu laulva revolutsiooniga seotud müüdi, et 1980. aastate lõpu rokkmuusika oli peamine poliitilise vastupanu relv. "Laulev revolutsioon on teema, mis ühendab Balti muusikat ülejäänud maailma silmis. Živilė artikkel on aga näide uue põlvkonna vaatepunktist, kuidas neid lugusid rääkida," osutab Jeffers Engelhardt. 

Nii näitab Arnašiūtė, et laulva revolutsiooni aastatel tegutsenud muusikud ise polnud ilmtingimata poliitilised aktivistid. Pigem erutas mässumeelse helikeelega rokkmuusika masse ja kõlas toonaste poliitiliste uutmistuultega hästi kokku. "Ei olnud mingit kokkulepet, mida laulev revolutsioon tähendab. Kas need, kes selles toimetasid, teadsid, et nad on selle sees? Sellised huvitavad ajaloolised küsimused jäävad õhku," arutleb Engelhardt.

Kui Arnašiūtė esindab noorema põlvkonna vaadet, siis Abo Akadeemia doktorant Sofia Joons on korraga uurija ja pärimusmuusik. "Joonsi artikkel kõneleb eestirootslastest: nende põgenemisest Rootsi, põgenike juurtetuse kogemustest ning hiljem oma kultuuri n-ö uuesti leiutamisest ja taaselustamisest," kirjeldab Engelhardt.

Joonsi uuringu keskmes on sõjaeelse eestirootsi külalauliku Mats Ekmani (1865–1934) looming. Ekman ise kirjutas oma laule üles käsitsi ja 1924. aastal avaldasid Rootsi kultuuriuurijad tema lauludest väikese kogumiku. Sõja järel Rootsi pagenud eestirootslaste seas kujunesid Ekmani laulud aga kogukonda ühendavaks kultuuripärandiks. Eesti iseseisvuse taastamise järel on Ekmani loomingut kultuuripärandina propageerinud eestirootslaste kultuuriselts ilma ühegi arhiivi või teadusasutuse otsese toeta. "Paljud peatükid kogumikus näitavad väikesi omailmu ja kogukondi väga isiklikul skaalal. Esil on just kogukonna mõju sellega seotud inimestele," osutab Pukinskis.

Iga muusika on kellelegi tähenduslik

Osalt oli konverentsi ja kogumiku eesmärk koostajate sõnul liikuda eemale institutsioonide ehk muusikaakadeemiate, arhiivide ja musikoloogide kitsast uurijate ja teemade ringist. "Keegi ei arvanud, et on võimalik kirjutada tõsist eelretsenseeritud muusika-uurimust Meie Mehest. Oliver Aas näitab meile, et on küll võimalik," arutleb Jeffers Engelhardt.

Täpsemalt analüüsis Cornelli Ülikooli doktorant Aas oma peatükis Eesti sajandivahetuse süldiartistide – s.h Meie Mehe, Kuldse Trio ja Onu Bella – muusikat. "Oliveri doktoritöö valmib võrdleva kirjanduse alal ja ta läheneb materjalile autobiograafilisest vaatepunktist. Tema jaoks oli see muusika, mida tema kodus 1990. lõpus ja 2000. alguses kuulati ja tal on huvi selle vastu säilinud," tutvustab Engelhardt.

Professori sõnul ei võtnud keegi siiani nn rahvalikku muusikat tõsiselt. Aasa artikkel toob aga esile, kuidas tegelikult on sellisel muusikal suur kuulajaskond ja laule vaadatakse Youtube'is miljoneid kordi. "Kui heita kõrvale muusikainstitutsiooide väärtussüsteem ja sõnavara ning uurida seda muusikat kui asja iseeneses, avab see omaette maailmu. See kannab ideid mehelikkusest, minevikunostalgiast, aga ka kalevipoegade hargmaisusest ja maal elava töölisklassi elust," loetleb Engelhardt. Ehkki meedias neid tavaliselt esile ei tõsteta, on need professori sõnul inimeste elus olulisel kohal. Liiatigi näitab Aas, et süldilaulude alatoon on reeglina lõbus ja helge.

"Oliver Aas avardab meie arusaama, mis üldse läheb kirja muusikauuringutena. Brigitta Davidjantsi artikkel teeb teise nurga alt sama," jätkab Katherine Pukinskis. Eesti Muusika- ja teatriakadeemia teadur Davidjants käsitleb oma peatükis Eesti Depeche Mode'i fänniklubi tegevust.

Tegu on tänini tegutseva Eesti vanima fänniklubiga, mis asutati 1992. aastal. See tõi kokku maapiirkonnast pärit noori kogu Eestist: seejuures ületati klubis muidu ühiskonda tõmmatud keele- ja kultuuripiirid eesti ja vene noorte vahel. "See oli noortekultuur, kus valitsesid väga teistmoodi arusaamad soonormidest ja sellest, kuidas uude 1990. aastate Eesti tarbimisühiskonda sobituda," toob Pukinskis välja. Klubitegevuses sai osaleda mitmel moel: silmast-silma suheldes, kirja teel, fänninänni vahetades, aga ka põrandaaluste ajakirjade kaudu. "See kõik aitas klubi pikaealisusele kaasa, et seal osalemiseks on nii palju võimalusi," märgib kaasprofessor.

Tema sõnul tõstabki Davidjants esile just muusika kuulajate ja tarbijate kogukonnaloomes peituvat väärtust. "Tema metodoloogia rõhutab nii üksikisiku kui ka kollektiivset mälu, samuti suulist mälu. Ta kogus lugusid inimestelt endilt. Nende kogemused olid tema jaoks väärtuslikud ja peamine infoallikas," kirjeldab kaasprofessor. Niisamuti andis Davidjants uue sisu sõnale arhiiv: selleks liigitusid inimeste sahtlinurgast pärit isetehtud ja paljundatud fänniajakirjad, kirjad ja joonistused.

Engelhardti sõnul loodavad koostajad, et nende kogumik on lähtekoht järgmistele laia vaatega aruteludele Balti muusika ja muusikateaduse üle. "Loodame oma raamatuga jõuda uute uurimisviisideni, kus võetaks tõsiselt muusikaid, millel puudub institutsionaalne prestiiž ja toetus. Nii saaksid oma panuse anda ka inimesed, kes ei tööta näiteks rahvaluulearhiivis või Arvo Pärdi keskuses," sõnab ta. 

Pukinskis loodab, et kui lugeja võtab kogumiku ette huvist ühe peatüki vastu, kiikab ta ehk ka eelmise või järgmise peatüki poole. "Isegi kaks kõrvuti autorit on väga erinevad. Mis ka poleks see üks asi, mis inimese lugema toob, kokkupuude sellega on vaid üks tahk kogu nähtusest. Loodetavasti saab lugeja osa kogumiku teemaderingi täiest laiusest," ütleb ta.

Kogumik "Baltic Musics Beyond the Post-Soviet" ilmus 2024. aastal Tartu Ülikooli kirjastuselt sarjas Politics and Society in the Baltic Sea Region.