"Rahvuslikud ja rahvusvahelised kultuuripärandi nimistud on terava kriitika all, sest need loovad hierarhiaid. Samas on need huvitavad, sest kujundavad meie arusaama, mis üldse on vaimne kultuuripärand," ütleb CY Cergy Ülikooli UNESCO õppetooli juht Chiara Bortolotto. Kui varasemalt on nimistusse jõudnud näiteks rahvuslikud tantsud, laulud, rahvariided ja käsitöö, siis nüüd on hakanud vaimse kultuuripärandi mõiste aegamisi avarduma. "See ongi teema, mida mina uurin ja vaatlen," täpsustab teadlane.

Bortolotto osales ühe külalisesinejana sümpoosionil, mis korraldati Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli juhi professor Kristin Kuutma sünnipäeva auks. "Konverentsi tagamõte oli teadvustada selgemalt ebavõrdsuse teemat. See kaasneb nii UNESCO tegevusega kui ka nimistute koostamisega eri riikides, sealhulgas Eestis," avab Kuutma.

Pärand ongi muutuv

Kristin Kuutma näeb vaimset kultuuripärandit kultuuripoliitilise tähistusena. UNESCO võttis selle kasutusele 2003. aastal oma konventsiooniga, pidades silmas kogukondade jagatud praktikaid, teadmisi ja oskusi. "See on üldine ettekujutus sellest, mis varasemast põlvedest on ka tänapäeval oluline. Siin on selgemalt esiplaanil just ajaline side mineviku, tänapäeva ja tuleviku vahel," lisab Kuutma. Alati võib aga küsida, kes on kogukond ja kas mingi praktika kõnetab selle kõiki liikmeid.

Chiara Bortolotto sõnul on oluline, et vaimset kultuuripärandit luuakse alati uuesti: "See pole miski, mida peaks muutumatuna säilitama ja hoidma, vaid see peabki arenema." Teisisõnu võib näiteks nimistusse jõudnud käsitöötraditsioon ajas muutuda. Niisamuti muutub ajas arusaam, mis kõik vaimse kultuuripärandi mütsi alla mahub. 

"Näiteks vallandus 2010. aasta paiku suur skandaal, kui nimekirja lisati toidukombed. Algul ei aktsepteeritud seda üldse," meenutab teadlane. Kui esimese hooga peljati, et nimistust saab maailma köökide menüü, siis nüüdseks leiabki sealt pea igalt rahvalt mõne toiduga seotud elemendi Ukraina boršist Prantsuse baguette'ini. "Seda kritiseeritakse palju, sest peetakse seda sisuliselt turunduseks, aga kriitika jääb rohkem ekspertringkondadesse. Laiem üldsus on väga uhke, et need elemendid nimekirja jõudsid," arutleb Bortolotto.

Pärimus kohtub tippteadusega

Oma ettekandes kõneles Chiara Bortolotto teisestki lõhest laiema avalikkuse arusaama ja UNESCO määratluse vahel. Nimelt soovib UNESCO näidata, et nende tegevus on kooskõlas ÜRO 2030. aasta säästva arengu eesmärkidega. "Viimase kümne aastaga on lisandunud nimistusse rohkem elemente, mis pole enam üldse folkloorsed, vaid seotud näiteks veemajanduse või maakasutusega maailma eri paigus," osutab Bortolotto.

Ühe näitena on nimistusse jõudnud kuivkivimüürimise praktika. Kuna seda on edasi antud põlvest põlve, on sel selge pärimuslik mõõde. "See on miski, mis tuleb minevikust, aga pole üldse folkloorne. Tehnika eesmärk on vältida maalihkeid ja erosiooni ning võimaldada veel ära voolata," sõnab teadlane. Samuti võib kuivkivimüür kesta tänapäevasest betoonist kauem. Kui on vaja müüri ümber ehitada, saab selleks kasutada samu kive ehk jäätmeid tekib vähem.

"Mõte on vaadata, kuidas vanadel tehnikatel, teadmistel ja oskustel, mida moodas maailmas asendavad tõhusamaks peetud võtted, võib olla kliimamuutuse valguses häid külgi," selgitab Bortolotto. Nii võib mõni sajandeid vana nähtus aidata toime tulla äärmuslikes ilmastikuoludes või pakkuda inimestele inimväärsemat elu.

Ühe näite sellisest kaasajastatud praktikast toob Bortolotto Šveitsist ja Austriast: Alpides elavate kohalike elanike pärimus põimub seal Šveitsi riikliku WSL uurimisinstituudi lume-uurijate tippteadmisega. "Kohalikud tunnevad Alpide tuult ja sademeid. Nad teavad, kuhu tasub või ei tasu laviinide liikumisega arvestades ehitada. See on traditsiooniline teadmine, mida antakse edasi suuliselt näiteks legendide ja kohanimede kaudu," kirjeldab teadlane. 

Tippteadusega põimunud ehituspärimuse kuulumist vaimse kultuuripärandi alla on tema sõnul aga inimestele keeruline seletada. "Laviiniriski ennetamise puhul räägime väga keerulisest vaimse kultuuripärandi käsitlusest. Laiemal avalikkusel on seda keerulisem mõista kui mõne karnevali nimistussevõttu," võrdleb ta.

Karnevali puhul saab inimene Bortolotto sõnul selgelt aru, et see seostub tema identiteediga: karnevalil saab uhkusega välja näidata, kuidas kuulutakse mingisse ühiskonnarühma. Laviini ärahoidmine nii tugevalt identiteediga ei seostu. "Vaimne kultuuripärand seisneb kestliku arengu vaates rohkem kogemuste jagamises teiste inimestega, et siin maailmas ellu jääda. See ei seisne mingi identiteedi võtmises ehk pärandi poliitiline funktsioon on siin täiesti teine," selgitab teadlane.

Kes jääb välja?

Kristin Kuutma sõnul vaatab UNESCO oma pärandinimistut koostades, et nimekirja jõudnud element ühendaks mingit kogukonda põlvest põlve. "UNESCO vaatest peetakse hästi oluliseks ka vähemuste kultuuri esiletoomist. Samal ajal rahvusvahelisse nimekirja esitatud nähtused ilmselgelt ei kajasta neid kultuurilisi mitmekesisusi eri maades," kõrvutab professor.

Nii Eestis kui ka mujal maailmas on õhus näiteks küsimus, kuivõrd peaks esindatud olema sisserändajate ehk uute vähemuste kultuur. "Kui Eestis räägitakse venekeelsetest, siis eelkõige Peipsi venelastest, kes on mitu sajandit vana vähemus. Samamoodi räägitakse setodest. Nad on teatud määral riigile ohutud või nii-öelda taltsutatud vähemused," loetleb Kuutma. Selgeks tuleb aga vaielda, kuivõrd on riikliku kultuuripoliitika raames õigus oma pärandit tunnustada näiteks ukrainlastel või muudel kolmandatest riikidest tulnud inimestel.

"Eesti seisukohalt huvitas meid ebavõrdsuse küsimuses eelkõige see, et mõeldaks inimrühmade mitmekesisusele," osutab Kuutma. Konverentsil tulid Belgia näitel jutuks soolised vähemused, aga ka puudega inimesed. Professori sõnul moodustavad näiteks vaegkuuljad omaette kogukondi, kellel on oma viipekeel ja põlvkondadevaheline side. "Kas ja kui palju nendega üldse vaimse kultuuripärandi kategoorias arvestatakse? Neid põhimõtteid tahtsime oma konverentsiga veidi rohkem teadvustada," avab ta.

Chiara Bortolotto sõnul on Belgiast UNESCO nimistusse jõudnud siiski näide Geeli linnast, mille elanikud majutavad juba keskajast alates enda kodus vaimupuudega inimesi. "Legendi järgi asutas nende linna kaitsepühak Püha Dymphna haigla, kus hoolitsetaks vaimse tervise häiretega inimeste eest," sedastab ta. Legendi mõjul täitus linn palveränduritega, kes ei mahtunud enam haiglasse ära.

Nii saigi alguse kasuperede süsteem, mis kestab kohaliku psühhiaatriahaigla toel tänini. "See pole üldse folkloorne, vaid pigem seotud vaimse tervise küsimuste, hoolimise ja omal moel isegi kestlikkusega. Kasuperede süsteem võimaldab neil inimestel elada inimväärsemat elu kui psühhiaatriahaiglas," selgitab Bortolotto.

Mõlemad uurijad rõhutavad, et UNESCO pärandinimistu eesmärk võib olla üllas, aga see toob praktikas kaasa palju ebaõiglust. Kuutma sõnul on esiteks oluline seda ühiskonnas teadvustada. "Eestis on tehtud iseenesest väga õige valik, et sissekanded tulevad kogukondade poolt ehk nii-öelda rahva seast," osutab ta. Eestis tegeleb vaimse kultuuripärandi nimekirjadega Eesti rahvakultuuri keskus, mille huvi on professori sõnul siinset nimekirja laiendada: nii võiks triibuseeliku ja laulupeo kõrval jõuda nimekirja ka looduskeskonna ja linnakultuuriga seotud nähtused.

Teiseks näeb Kuutma vajadust korraldada rohkem kohalikke üritusi, kus jõutaks seni esindamata rühmade esindajateni. "Etniline mitmekesisus kindlasti on asi, millega rahvakultuuri keskuses on üritatud tegeleda. Nad on korraldanud seminare. Siiski, teist tüüpi vähemusteni pole nende haare veel kindlasti ulatunud," põhjendab ta konverentsi teemapüstitust.

Kristin Kuutmale pühendatud konverents "Vaimne kultuuripärand ja ebavõrdsus" toimus 28. septembril Tartu Ülikoolis.