Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Lisaks perekonna ja lähedastega kogetud meeldejäävatele hetkedele ja sündmustele on mind mõjutanud unustamatud kohtumised eri rahvaste, huvitavate inimeste ja põnevate paikadega, eesti rahvamuusika toel paarikümne noorusaasta jooksul, koos kaaslastega ansamblites Hellero ja Leegajus. Nimetaksin neid silmaringi laiendavaid ja harivaid elamusi oma kujunemise elavaks laboratooriumiks etnoloogia ja folkloristika vallas, mis ühtlasi andis oskusteavet rahvakultuurivälja korralduslikust poolest. 

Teiseks murranguliseks kogemuseks olid kahtlemata doktorantuuri-aastad USA ülikoolides, mil nautisin võimalust kohtuda nimekate erialateadlastega, kelle töödega olin varasemast tuttav, kuulata nende arutlusi ja neilt õppida. Olin selleks teadmiste omandamise ja akadeemiliste oskuste süvendamise perioodiks sobivalt valmis ja vastuvõtlik.

Kolmandaks soovin esile tõsta oma tänaseni jätkuvat rahvusvahelist tegevust UNESCO suunal. Sealsed rahvusvahelist pärandipoliitikat kujundavad istungid, ekspertide aruteluseminarid, rännud eri maades ja kultuuriruumides on pakkunud avaraid võimalusi oma akadeemiliste erialateadmiste rakendamiseks ühiskondlikul tasandil.

Aga teisalt on need mulle andnud hindamatuid hetki oma maailmakuvandi ja teadmistepagasi täiendamiseks. Kuna olen olnud pikemat aega juhtivalt seotud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoniga ning kultuuriministeeriumiga, on see tegevus nähtav ka kodusel pinnal. Eriti meeldejäävad on kahtlemata olnud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekonventsiooni liikmesriikide valitsustevahelised istungid, kus olen pidanud ainuisikuliselt Eestit esindama, sealhulgas ka olulist alamkomiteed juhatama.

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Eriti kaasaega mõjutavatele nii ühiskonna kui ka elukeskkonna valulistele kriisidele ja pakilistele väljakutsetele mõeldes pean suurimaks väljakutseks erialade vahelist suhtlust ja koostööd. Pean siin silmas humanitaarteadlaste ja humanitaarteaduste seotust ning teadmisi inimeseks olemise ja tegutsemise vallas, nii vertikaalses kui ka sünkroonses mõõtmes, uurimissuundadega minevikust tänapäeva ning kujutledes tulevikku.

Meil on hulk andmekogusid, teavet ja kirjavara, mis kajastavad inimese elu- ja tegevusvälja või põhimõtteid muutuval maastikul ja muutuvas keskkonnas läbi aegade, mida peaksime laiemalt jagama ja mõtestama nii humanitaaria sees kui koostöös teiste valdkondadega. 

Näen ilmset vajadust teadmuse laiendamiseks, mis lähtuks veendumusest, et etnoloogia ja folkloristika teadusharu ei kujuta endast vaid kokkukogutud arhiivides ja muuseumides hooldatavaid säilikuid, tekste ja esemeid, mida kooliõpilased peaks vähemalt kord elus kohustuslikus korras nägema, või mingit ammendamatut mütoloogia-reservuaari, mis identiteedikeset või loomingulist inspiratsiooni pakub.

Pean oluliseks mineviku-oleviku-tuleviku seoste dünaamilist teadvustamist ja rakendamist – kuidas varasemaid oskusi ja teadmisi kasutada tänaste või tuleviku väljakutsetega silmitsi seistes. Mõeldes seejuures loominguliselt ja kaasavalt tehnoloogiavõimaluste, loovate lahenduste ja inimsuhete suunal – mis on siin piirav ja miks, mis on avardav ja kuidas.

Millisena näete te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Tunnen heameelt, et on taas võimalus täiendada Teaduste Akadeemia ridu otseselt humanitaarteaduste valdkonnas. Nagu eelmises vastuses osutatud, pean sellesuunalist akadeemilise esindatuse edenemist ühiskondlikult oluliseks. Humanitaarteadlastele, etnoloogile ja folkloristile sealhulgas, on loomuomane akadeemiliste seisukohtade, teadmiste või uurimistulemuste tõlkimine ja tõlgendamine, see on põhimõtteliselt igapäevategevuse osa. Akadeemiku roll ühiskonnas tuginebki suuresti sellele ülesandele – eritleda, mida pakub teadus ühiskonnale ning mida õpib teadlane omakorda ühiskonnalt.

Teisalt on akadeemiku tähendus oluline mitte ainult kaasaja, vaid ka tuleviku mõtestajana, eeldades, et akadeemikul on võimet haarata oma vaatevälja nii oleviku olukordi kui ka eesootavaid suundumusi. Selles vallas on märkimisväärne osa järelkasvu kindlustamisel, tulevasi kolleege õpetades ja oma tegevusvaldkonda kaasates.

Samavõrd vajalikuks pean akadeemiku rolli oma teadusvaldkonna ja ka kitsama eriala mõjutamist suurema avatuse, interdistsiplinaarsete suundumuste ja võimalikult rakendusliku väljundi otsimisel. See vastaks nii kaasaegsetele (rahvusvahelistele) teaduspoliitilistele kui ühiskondlikele ootustele. Eeldan akadeemikult oskust märgata ühiskondlikke vajadusi ja vajakajäämisi, võimet neid laiemalt teadvustada ning muutumisele kaasa aidata. 

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Tänan kolleege võimaluse eest selles väärikas konkursis osaleda, valituks osutumine oleks kahtlemata suur au. Teisalt kaasneb antud positsiooniga tähelepanuväärne vastutus, selles sisaldub nii võimalus kui ka kohustus. Olen valmis oma teadmistele, oskustele ja ettevalmistusele tuginedes aktiivselt panustama neis aspektides, mida olen eelnevates vastustes sõnastanud.

See ei muudaks mu elu siiski liiga radikaalselt, sest tegelen kõigi nende teemadega igapäevaselt oma uurimistöös ja rakenduslikus tegevuses, kus koostööl kolleegidega ja eri kogukondade esindajatega on keskne roll. Minu põhimõtteks on probleemide ja uurimisküsimuste teadvustamine ja lahendamine hea kaasamise ja ühistegevuse toel, sest üksinda teadustippe ei valluta. 

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Kristin Kuutma lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal biomeditsiini, etnoloogia ja folkloristika ning tehnikateaduste valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale 12 kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 6. detsembril akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.