Investeerides on võimalik raha kasvatada. Üks lihtsamaid ja mugavamaid variante selleks on investeerimisfondid. Kas selleks tuleks valida aktiivselt või passiivselt juhitud fond?

Passiivselt juhitud fondide portfellid järgivad turgu. Neid iseloomustab turuga võrreldav tootlus, madalamad kulud ja ka madalam risk. Aktiivselt juhitud fondide kulud on kõrgemad ja fondijuht valib ise portfelli koosseisu. Seega võivad need pakkuda turust kõrgemat tootlust. Kõige sagedamini võib seda näha näiteks majanduse kasvufaasides, kiire kasvuga arenevatele turgudele investeerides või suurt riski võttes.

Kuigi esmapilgul võib kõrgema kasumi saamine näida atraktiivsem, siis tegelikult peitub seal paar olulist aga. Enamasti kipub turust kõrgem tootlus jääma pigem lühiajaliseks ja majanduse langusfaasides ehk kriisi perioodidel on riskantsete investeeringute kahju ulatuslikum. Lisaks leidub hulk aktiivselt juhitud fonde, mis on tegelikult ebaedukad – nende kasum on turust madalam isegi soodsates majandustingimustes.

Mis siis tagab fondide edukuse: on selleks fondijuhtide oskused või lihtsalt hea õnn? Sellele küsimusele on võimalik vastata, kui jagada fondide tootlused oskusteks ja õnneks ehk juhuslikkuse komponendiks. Võtame näiteks Eestitki hõlmava Kesk- ja Ida-Euroopa aktiivselt juhitud aktsiafondid (kaasamata pensionifonde).

Oma uurimuses võrdlesin nende tegelikke tootluseid 10 000 juhusliku variandiga, kuidas need oleks võinud olla ilma igasuguseid oskuseid rakendamata. Sisuliselt on tegu õnnemänguga, kus investeerimisotsused tehakse loosi alusel.

Jättes kõrvale 2008. aasta majanduskriisist tulenevad mõjud, selgus tulemustest, et vaid umbes kaks protsenti ehk kaks fondi 100-st on oskuslikud ja suudavad investorile pidevalt tuua turust kõrgemat tootlust.

Mida teevad ülejäänud?
Mingi ports on õnneseeni. Mingi osa on neid, kellel kunagi ei vea. Piltlikult öeldes on see justkui loterii, millega ühed võidavad pea kogu aeg ja teised mitte kunagi. Seejuures kuulusid kaasatud kümme Balti fondi just viimaste sekka.

Lõpuks teevad ligi 40 protsenti fondijuhtidest nii halbu otsuseid, et kõrgemat tootlust oleks võimalik saada täiesti juhuslikult, ilma oskuseid rakendamata. Lihtsalt öeldes sarnaneb see malemänguga, kus hoolimata strateegiast osutuvad kõik käigud valeks.

Esmapilgul viitavad uuringu tulemused ülekaalukalt kehvadele fondijuhtimise oskustele. Samas ei tohiks panna fondijuhtidele ka kogu vastutust. Põhjuseid selliste tulemuste taga võib olla mitmeid. Näiteks on Kesk- ja Ida-Euroopa fondide haldustasud ligikaudu kaks korda kõrgemad kui Euroopas keskmiselt. Seetõttu on fondide netotootlused ehk investorini jõudvad tootlused juba eos madalamad.

Lisaks iseloomustavad regiooni väikesed portfellimahud, mis võimaldab võtta vähem riski ja luua vähem võimalusi kõrgemaks tootluseks. Sama mõju on suureneval konkurentsil, isegi kui aktiivse fondijuhtimise oskused on aja jooksul paranenud. Samuti investeeritakse suur osa fondide varadest väljapoole Kesk- ja Ida-Euroopat, mistõttu kaob konkurentsieelis kohalike aktsiate tundmisest.

Siiski, leidub hulk fonde, mille tootlused on regiooni keskmisest lausa oluliselt kehvemad. See tähendab, et nende seas avalduvad ka halvad oskused.

Seega võib uuringu tulemuste põhjal järeldada, et otsides pikemaajalist kindlat tootlust ei tasuks fondijuhi oskustele alati lootma jääda. Keeruline on üles leida just need oskuslikud kaks protsenti. Pigem tuleks panustada passiivselt juhitud fondidesse, kui just ei ole õnnemängur.

Samas, paaril viimasel aastal on investeerimisfondide maastikul toimunud ka häid muutuseid. Näiteks on mõnede fondide valitsemistasusid alandatud, fondide valik laienenud ja võimalused avardunud. Ka inimeste teadlikkus on paranenud.

Läbiviidud uuringu tulemuste ja järelduste asjakohasus sõltub finantsvara hindamise mudelite kehtivusest ja valitud sisendite õigsusest.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 5. veebruaril.