Markus Valge keskendus oma töös elukäikude teooriast lähtuvatele seaduspärade uurimisele. Raamistik kirjeldab, kuidas jaotavad organismid ressursse ellujäämist ja sigimisedukust mõjutavate funktsioonide ehk elukäiguomaduste vahel.

"Elukäiguomaduste ja käitumuslike eelsoodumuste evolutsioon ei toimu teineteisest sõltumatult, vaid need moodustavad erinevates keskkonnaoludes toimimiseks üksteisega kokkusobivaid komplekte ehk elukäigustrateegiaid. Loomaliikide võrdluses on elukäiguteooria raamistiku paikapidavuse kohta kogunenud juba üsna palju tõendeid," sõnas loomaökoloog.

Nii kirjeldab kiire elukäik suuremast panust sigimiskiirusesse, ent see tuleb järglaste kvaliteedi ja elujäämise arvelt. Aeglast elukäiku seostatakse seevastu hilisema suguküpsuse ja suurema kehaga. Kuigi sellisel juhul on ka järeltulijaid vähem, saavad nad maailmas paremini hakkama.

Inimeste puhul on taolist tunnuste koosesinemist tõendada raskem. "Kultuuri kiire muutumise tõttu on palju rohkem võimalusi, kuidas saavad keskkonnategurid geenide väljendumist mõjutada," selgitas Valge.

Valge õnneks oli Eestis selle uurimiseks varnast võtta Eesti füüsilise antropoloogia rajaja Juhan Auli eestvedamisel kogutud koolilaste andmestik. Möödunud sajandi keskpaigas mõõdeti tema juhtimisel ära paarikümne tuhande Eesti lapse koljud ja teised kasvuga seotud tunnused. Ühtlasi kogus Aul andmeid nende perekondliku tausta kohta.

Praegusel ajal oleks võrreldava andmebaasi koostamine loomaökoloogi sõnul pea mõeldamatu. "Esiteks on see äärmiselt töömahukas. Teiseks on raske näha, kuidas oleks võimalik saata eetikakomiteelt luba sedavõrd massiliseks ja eriti seda tüüpi õpilaste andmete kogumiseks," viitas Valge. Mõnede järelduste proovile panemiseks võttis ta lisaks appi geenivaramu andmed.

Hariduse eripärad

Elukäikude teooria mitmetahulisusega arvestades täheldas loomaökoloog Eesti inimeste puhul ootuspäraselt mõningaid eelnevalt nähtud seaduspärasid, kuid mitte teisi. Näiteks paistavad olevat käsikäes arenenud varasem suguküpsus ja lühem eluiga. Vähemalt Juhan Auli valimis valimis surid varem nende tüdrukute vanemad, kelle rindade areng algas varem.

Geenivaramu andmete põhjal elavad aga kauem isad, kelle tütarde menstruaaltsükkel algas hiljem. Seos kehtis seejuures aga ainult peredes, kus vähemalt ühel vanemal oli kõrgharidus. "See võiks tuleneda tõsiasjast, et tunnuste päritavuse määr kasvab soodsates keskkonnatingimustes," arutles Markus Valge.

Eestlaste seas kõrges hinnas olevale haridusele keskendudes tuli välja, et sagedamini jõuavad kõrghariduse omandamiseni pikemad, suurema koljumahu ja kitsama näoga lapsed. Teisisõnu ei sõltunud see pelgalt sotsiaalmajanduslikest oludest. Samas ei taga haridus üksinda evolutsiooni mõttes ainsat olulist eelist – sigimisedu ja võimalikult paljude järglaste saamist.

"Meie uuringu järgi annab kõrgem haridustase selle ainult meestele, naistele mitte. Naisi paneb see sageli oma esimese lapse sündi edasi lükkama. Keskmist vaadates jääb seetõttu ka laste koguarv väiksemaks," selgitas loomaökoloog.

Põhiharidusega poisid jäid kõrgharitutega võrreldes 3,5 korda sagedamini lastetuks. Kõrgharidusega tüdrukutel oli madalama haridusega sookaaslastega võrreldes aga harvem enam kui kaks last. "Hariduse mõju sigimisedukusele mõjutab sellega seotud tunnuste evolutsiooni," sõnas Valge. Nõnda kujutab see tervikuna ehedat näidet geenide ja kultuuri kaasevolutsioonist.

Meestest, naistest ja perekonnast

Elukäigu teooria ühe keskse idee, ressursside piiratuse mõju proovile panemiseks keskendus Markus Valge kolleegidega lastekodulastele. Kokkuhoidliku keha hüpoteesi kohaselt hoitakse keha elutähtsate ülesannete täitmise kindlustamiseks kokku teiste elundite pealt.

Eesti andmetel põhinev analüüs annab oletusele täiendavat tuge. Lastekodus kasvanud poiste ja tüdrukute jalgade suhteline pikkus oli oluliselt väiksem, kui võrdluseks võetud lastel, kes kasvasid koos ema ja isaga. Puudulikes oludes säästeti jalgade arvelt seega ülakeha kasvu. Lisaks oli poisslaste kasv pärsitud enam kui tüdrukutel. Viimane viitab, et kehvade keskkonnaolude suhtes on tundlikum just poiste areng.

Tulemustele vaatamata ei arvanud Valge, et tänapäeval peaks lastekodudes poistele eriliselt tähelepanu pöörama. "Praegu pingutatakse palju olenemata soost, et kõigil oleks võimalikult hea elukvaliteet – taoline soopõhine sekkumine pole tarvilik. Viimase 70 aastaga on ka üldine keskkond väga palju paranenud," viitas loomaökoloog.

Liiatigi on aastakümnetega toimunud muutustest ja külluslikumast maailmast võitnud vähemalt nende kasvu põhjal rohkem mehed. "Näeme läänemaailmas, et mida rikkam on riik, seda rohkem erineb seal meeste ja naiste kasv. Ma ei leia aga, et peaksime neilt seetõttu ressursse kuidagi ära võtma, et kõik seeläbi võrdsemaks muutuksid," sõnas loomaökoloof.

Viimaks uuris Valge koos kolleegidega, kuidas mõjutavad tüdrukute sigimisedukust erinevad peres valitsevad tingimused. Levinud oletuste kohaselt avaldab eriliselt suurt mõju isa puudumine. Eesti andmete põhjal ei mõjutanud see tüdrukute suguküpseks saamise aega, kuid nad said lapsi varem.

"Oletan, et üksikvanematele iseloomulikud käitumismustrid ja nendega seotud tunnused võivad soodustada ka nende järeltulijatel üksikvanemana lapse saamist. Me ei saa aga selle teadmise põhjal öelda, et see elukäigustrateegia on kuidagi hea või halb. Väärtushinnangud ei tulene teadusest," arutles loomaökoloog.

Laiem pilt

Läänemaailmas levinud mõtteviisi kohaselt on iga mees oma õnne sepp. Markus Valge sõnul rõhutab aga tema väitekirja geeni-keskkonna pidevas muutumises oleva vastastikmängu olulisust. "Isiklikult ma vabasse tahtesse ei usu. Kõik meie käitumised ja arvamised tulenevad geenide ning keskkonna tagasiside ja vastastikmõju tsüklist. Usk vabasse tahtesse on muidugi ühiskonna toimimiseks vajalik, ent see uskumus ise on osa keskkonnast, mis meie käitumist mõjutab," laiendas loomaökoloog oma mõtet.

Ettemääratusele rajanevat suhtumist Valge siiski mõistlikuks ei pea: "Tunnused avalduvad koosmõjus keskkonnaga ja nende vastastikmõjude keerukuse tõttu on pea võimatu kellegi tulevikku täielikult ette ennustada."

Nii või teisiti ei tasu erinevate elukäigustrateegiate kadumist oodata. "Nagu pole olemas identseid inimesi, nii pole ka täpselt samasuguseid strateegiad. Kui vaadata kasvõi viimast 70 aastat, on valikusurve ajas oluliselt muutunud. Samuti erineb valik sotsiaalsete niššide lõikes sest sama käitumine ei vii kõikjal sama tulemuseni. Erinevuste püsimine aga ei tähenda, et populatsiooni keskmine ei võiks ajas muutuda," viitas loomaökoloog.

Tulevikule mõeldes lootis ta, et elukäikude teooriat puudutavate võrdlevate uuringute puhul hakatakse senisest rohkem tähelepanu pöörama kultuuri, keskkonna ja geenide dünaamilisele vastastikmängule. "Neisse pealiskaudselt suhtudes ongi väga raske populatsioone võrreldes saada üheseid ja selgeid tulemusi," sõnas Markus Valge.

Tutvu doktoritööga täies mahus Tartu Ülikooli digikogus. Valget juhendas Tartu Ülikooli käitumisökoloogia professor Peeter Hõrak, oponendiks oli Gröningeni Ülikooli teadur Gert Stulp.