Kristlike kogudustega liitunud romad pendeldavad kahe identiteedi vahel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Romade lipp.
Romade lipp. Autor/allikas: Wikimedia commons

Eesti ja Lätis on ajalooliselt roma kogukond võrdlemisi väikesearvuline. Mõne karismaatilise kristliku kogudusega liitumine annab romadele uusi võimalusi, ent uue usu vastuvõtnud roma peab ületama vastuolud oma kahe identiteedi vahel, kirjutab Tartu Ülikooli etnoloogia doktorant Eva-Liisa Roht-Yilmaz.

"Kuigi perekonna sees võib abikaasade usukuuluvus erineda ning esineb ka muid rahvausundilisi uskumusi, peavad romad üldiselt usku Jumalasse oluliseks," ütleb Eva-Liisa Roht-Yilmaz.

Usutunnistuse järgi jagunevad Eesti ja Läti romad uurija sõnul kolmeks: Vene õigeusklikeks, luterlasteks ja katoliiklasteks. "Praegusel ajal on usuline kuuluvus kirevam ning on ka nelipühilasi, baptiste, adventiste ja Jehoova tunnistajaid," lisab ta. Alates 1990. aastatest on siinsete romade kristlikesse kirikutesse pöördumises oma osa Soome romade ehk kaalede misjonitööl.

Kaalede misjonitöö hoogustus Eestis ja Lätis ühes Nõukogude Liidu lagunemisega. Roht-Yilmaze sõnul keskendub nelipühi misjon sageli just väiksemate võimalustega ühiskonnarühmadele, püüdes pakkuda nelipühiusku pöördunutele sotsiaalset mobiilsust ehk võimalust oma ühiskondlikku positsiooni parandada. "Soome kaalede misjonitöö juures on oluline osa siinsete romade elujärje parandamisel, mida nähakse usku pöördumise ja sellega kaasneva elumuutuse tulemusena," seletab ta.

Eriti aktiivselt teevad Soome nelipühilased misjonitööd just Ida-Euroopa maades, näiteks Rumeenias, Ukrainas ja Ungaris. Nimetatud riikides pole romade majanduslik olukord kiita ja neid diskrimineeritakse tööturul, mistap võivad nad olla sunnitud teenima raha ebaseaduslikel viisidel. "Kuigi Eestis ja Lätis ei ole segregeeritud roma getosid ning koolikohustust täidetakse, näitavad uuringud, et romade tööhõive ja haridustase jääb siiski tihti enamusrahvastiku omale alla," võrdleb Roht-Yilmaz romade olukorda eri riikides.

Pöördumise head ja vead

Ehkki nelipühi kogudus pakub oma liikmetele võimalust elujärge parandada ning end mitteromadega võrdsemalt tunda, pole see Eva-Liisa Roht-Yilmaze sõnul peamine põhjus, miks romad ristiusku pöörduvad. Pigem tehakse seda isiklikust veendumusest.

"Evangeelsetesse karismaatilistesse kirikutesse pöördumine eeldab "Jeesuse vastu võtmist oma südamesse" sellega kaasneb uus identifitseerimine usklikuna," ütleb Roht-Yilmaz. Pöördumisega kaasneb tema sõnul kindlate moraalinõuete täitmise vajadus: näiteks tuleb pöördujal loobuda alkoholist ja sellega seotud töödest.

Uskliku identiteet rõhutab Roht-Yilmaze sõnul pöördunud roma võrdsust teiste rahvaste esindajatega. "Tema ellu tuleb uus usklike kogukond, kellega suhtlus meenutab pigem roma kogukonna sisest solidaarsust ja ühtehoidmist, mitte tavapärast pinnapealset ja lühiajalist suhtlust mitte-romadega," seletab Roht-Yilmaz.

Ühtlasi saab pöördunud roma näidata, et ta on erinev stereotüüpselt kujutletavast petvast ja varastavast romast. Uurija sõnul ei tähenda see aga, et pöördunud roma end enam romana ei määratleks. Samuti ei kao negatiivsed stereotüübid kõigi mitte-romade mõtteviisist. "Tihti jäävad romade ja mitte-romade vahelistes suhetes endiselt olulisteks isiklikud kontaktid," ütleb ta. "Head suhted ja usaldus tekivad tavaliselt pikemaajalisema suhtluse tagajärjel, sest muidu jäävad stereotüübid määravaks."

Usklike kogukond võib oma sisemise solidaarsusega küll sarnaneda roma kogukonnale, kuid ka koguduse sees ei kao lõhed romade ja mitteromade vahel täielikult. Näiteks eelistavad mitte-roma usklikud, et romade seas teeks misjonitööd just roma taustaga misjonärid, sest romade kultuur ja moraalinormid tunduvad mitte-romadele sedavõrd erinevad. "Samas võimaldavad ja soodustavad nelipühi kirikud väljaõpet pastoriks või diakoniks ka vähesema haridusega ja võimalustega inimestele," seletab uurija.

Žonglöörides kahe maailma vahel

Eva-Liisa Roht-Yilmaze sõnul on ristiusku pöördunud romade elu sageli keeruline, sest nad peavad toime tulema kahe erineva identiteediga. Pöördunu peaks olema solidaarne ja edukas nii usklike seas kui ka roma kogukonnas.

"Kuigi loodetakse ja panustatakse oma perekonna ja kogukonna pöördumisse, jäävad pöördunud romade jaoks perekondlikud, sugulus- ja hõimlussuhted endiselt oluliseks," tõdeb uurija. Sugulussidemed on romade omaettehoidva kogukonna nurgakivi, mis on Roht-Yilmaze sõnul aidanud kogukonda rasketel aegadel.

"Romaks olemine põhineb üheltpoolt veresidemetel, teisalt aga romanipenil, mis on justkui seaduste, reeglite ja kommete kogum, mille järgimine eristab romasid mitte-romadest," seletab ta. Kui usuga kaasnevad uued moraalireeglid lähevad romanipeniga vastuollu, tekivad pöördunud romal konfliktid. Samuti võib uus usk vastuollu sattuda romade sugulus- ja hõimlussidemetega.

"Mittepöördunud romad võivad kahtluse alla seada, kas pöördunute jaoks on ikka romanipen ja solidaarsus kogukonnaga esmajärguline, samas kui pöördunud ei saa heaks kiita näiteks traditsioonilist roma naiste ennustaja-ametit," toob Roht-Yilmaz näiteid.

Ajalooliselt on romade eluviis uurija sõnul lubanud väikesi kavalusi, et mitte lapsi nälga jätta. Sestap ei nähta kavalust moraalselt valena ning osav müügimehe jutt näitab pigem nutikust ja osavust. "Näiteks on romade seas levinud lugu sellest, kuidas roma mees varastas Kristuse ristilöömisel ühe naela ning seetõttu on neile väikesed patud andeks antavad," seletab Roht-Yilmaz.

Ta lisab, et kuigi kõik romad tänapäeval enam kavaluse mõtteviisi ei usu, keelab kristlik moraal kõik sellised tegevused rangelt ära. Nii peab pöördunud roma endaga pidevalt tööd tegema ja uue identiteedi esikohale seadma. "Sellega võib kaasneda ka majandusliku olukorra halvenemine ja sotsiaalse positsiooni kaotamine, mistõttu tähendab pöördumine ka riski võtmist," ütleb uurija.

Piirideülene kogukond

Eestis on Eva-Liisa Roht-Yilmaze sõnul romade kogukond suhteliselt väike. 2019. aasta juuni rahvastikuregistri andmete järgi elab Eestis 551 roma. Mitteametlike andmete järgi võib kogukonnas olla umbes 1000–1500 inimest, Euroopa Nõukogu hinnangul aga umbes 1250 roma. Lätis on romasid oluliselt rohkem: ametlikult üle 8000, mitteametlikult üle 12 000 inimese.

Samas ulatub roma kogukond Roht-Yilmaze sõnul üle riigipiiride. Näiteks Eestis elavad romad on perekondlikult seotud Lätis ja Venemaal elavate romadega. "Sellele vaatamata tuntakse sidet Eesti kui oma kodumaaga," tõdeb uurija. "Ühtlasi eksisteerib ka põlvkondi siin elanud romade enese identifitseerimine Eesti romadena (Estonska roma)." Keeleliselt jagunevad Eesti ja Läti romad läti ja vene roma dialekti vahel, ent kogukonnas eristutakse Roht-Yilmaze sõnul rühmadeks ka traditsiooniliselt suguluse põhjal.

Ajalooliselt jõudsid India keelte hulka kuuluvat keelt kõnelevad romad oma rännuteedel Eesti ja Läti aladele ilmselt juba 15. või 16. sajandil. "Näiteks on teadaolevalt esimene märge romadest Eesti arhiivides pärit 1533. aastast," seletab uurija. Siiski mainitakse romasid kirjalikes allikates sagedamini alates 17. sajandist.

Roht-Yilmaz oletab, et püsivam roma kogukond tekkis siinmail 18.-19. sajandil, sest Vene keisrid andsid toona pidevalt käske romasid nende rändava eluviisi tõttu riigist välja saata. 1897. aasta loenduse järgi oli Eesti ja Läti aladel 1750 roma, kuid uurija sõnul ei anna ei mineviku- ega oleviku loendused romade arvust kuigi tõetruud pilti. "Romade traagiline ajalugu on samuti mõjutanud soovi oma rahvust mitte avalikult tunnistada," märgib ta.

Enne teist maailmasõda sõda elas Roht-Yilmaze sõnul Eestis kolme rühma kuuluvaid romasid, kes käisid omavahel läbi. "Kõige varem saabunud ja eestlastega enim integreerunud ja segunenud Laiuse, kõige suurem rühm läti ja pigem Vene piiri lähedal elanud vene romad," loetleb ta. Saksa okupatsiooni ajal hukati umbes pooled ehk ligikaudu 2000 Läti roma ja enamik Eesti romadest. "Roma keelt uurinud professor Paul Ariste hinnangul jäi Eestis ellu umbes paarkümmend peret 800–1000 inimesest, enamik neist läti romad," ütleb uurija.

"Traumaatiline kogemus ja edasine riigikord mõjutasid ellujäänud kogukonna traditsioonilist eluviisi oluliselt. Nõukogude perioodil siiski Eesti roma kogukond taastus, saabus romasid Lätist ja Venemaalt, segunedes Eestis elanud kogukonna allesjäänud liikmetega," kirjeldab Roht-Yilmaz.

Eva-Liisa Roht-Yilmaz kirjutab Eesti ja Läti usklike romade enesemääratlusest ajakirjas Romani Studies.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: