"Majanduslik heaolu ja sellega kaasas käivad vead võivad olla väga kulukad ning võivad tugevalt mõjutada inimeste üldist heaolu," alustab van Raaij üksikisiku tasandilt. Inimeste finantskirjaoskus võib olla hea ning ka teismelised, näiteks need, kes PISA testi finantskirjaoskuse osa teevad, teavad väga hästi, et pensioniks tuleb raha säästa.

Paraku jääb see sageli sõna tasandile, sest isegi kui oled just täiskasvanuks saanud ning hakkad planeerima oma rahaasju, siis planeerid ikka oma igapäeva vajadustest lähtuvalt, mitte ei kogu selleks, mis tuleb 40 aasta pärast, seletab Raaij.

Nagu öeldud, on kehvadel finantsotsustel kulukad tagajärjed. Päris elus tähendab see seda, et inimene, kes ühel hetkel tegi terve rea kehvasid majanduslikke otsuseid, ei tule endaga toime ning ta muutub ühiskonna ülalpeetavaks.

Selleks, et inimesed ei teeks kehvasid majanduslikke otsuseid, vajavad nad Raaij sõnul nii riiklikke mõjutusvahendeid, näiteks pensionifonde, kui ka isiklikke käitumist distsiplineerivaid vahendeid. Viimaseks võib olla näiteks telefoniäpp.

"On olemas väga lihtsaid äppe, mille kaudu iga kord, kui sa midagi ostad, läheb sinu kontolt kümme protsenti selle ostusumma kohta sinu säästukontole," nendib Raaij. Seega tegu on justkui isikliku tarbimismaksuga, mis toidab teie säästukontot.

Inimestele raha kättejagamine ei suurenda pensionit

Aga tuleme tagasi pensionide juurde. Millal peaks hakkama kindlasti pensionipõlve rahaliselt kindlustama? Raaij sõnul muidugi võimalikult varakult, aga hiljemalt 30ndate eluaastate alguses.

"60-aastaselt pensionifondi koguma hakata pole mõtet, samuti mitte investeerima, kui seda pole tehtud varem," sedastab Raaij.

Ilma et oleks küsitud, viib Raaij jutu selle peale, mida plaanitakse Eestis teha pensionifondidega. Tema sõnum on: inimestele pensionifondide raha lihtsalt kättejagamine ei ole sugugi hea mõte. Seda põhjusel, et isegi heade finantsteadmistega inimesed kipuvad tegelikus käitumises teadmisi ignoreerima. Näiteks mitte mõtlema tuleviku ja pensionipõlve peale, vaid raha lihtsalt praegu, siin ja kohe ära kulutama.

"Võib olla huvitav anda inimestele raha kätte, kuid samal ajal võib eeldada, et nad ei ole oma tuleviku mõttes sellega rahaga ümber käimises paremad kui pensionifondid," on Raaij kindel.

Teatud poliitikaotsused aitaksid inimestel teha paremaid finantsotsuseid. Näiteks pensioni osas - inimesed ei tea, kui vanaks nad elavad. "Sa võid elada 85-aastaseks, minu ema elas 100 aastaseks. See on omamoodi "risk", mille sa võtad. Kui inimesed peavad neid otsuseid tegema ise, siis nad teevad vigu, seetõttu on parem teha pikaajalisi otsuseid näiteks pensionifondide kaudu. Need peaksid olema kindlad ja usaldatavad viisid pensioni planeerimiseks."

Palun tal võrrelda Eestit Euroopa ja muu maailmaga pensionifondide kasutamise ja nendega ümber käimise osas. Ta võtab kokku, et Euroopas usaldatakse oma pension fondide hoolde, USAs on eelistatakse investeerimist. Eesti puhul toimiks samuti pigem pensionifondides raha kogumine ja haldamine. See võib olla küll väiksema tootlikkusega, kuid on pikaajaliselt kindlasti turvalisem kui individuaalne investeerimine.

Naised vs mehed investoritena

Raaij meenutab Leonore Riitsalu doktoritöö kaitsmist ning märgib töö oponendina, et värske doktor ei teinud üldse juttu meeste ja naiste erinevusest finantskäitumises. Ta toob välja, et mehed hindavad oma finantskirjaoskuse teadmisi tunduvalt kõrgemaks, kui naised. Võimalik, et need on ka tegelikkuses paremad, kuid oluline on ju see, kuidas ja miks lõpuks inimene otsuse langetab ja selle järgi tegutseb.

Näiteks teevad meesinvestorid rohkem tehinguid, mis aga ei pruugi olla sugugi arukas, sest see tõstab halduskulusid ja vähendab selle kaudu võimalikku kasu. Naisinvestorid võtavad vähem riske, kuid pikaajaliselt on tootlikumad.

Võimalik, et professor viitab selle kaudu peenelt taas Eesti pensionifondide haldamisele.