Uberist pahandustega välja aetud asutaja Travis Kalanick müüs 1,5 miljardi USD eest firma aktsiaid Jaapani kontsernile Softbank ja asutas vabavara abil investeerimisfondi "10100". Krüptiline nimi pärineb Travise kodu aadressist. Sellest faktikesest veelgi huvitavam on uue fondi investeeringute eesmärk – toetada suurt tööhõivet loovaid äriideid.

Tegemist on mitmes mõttes üllatava suunavalikuga. Pole ju mees ise kunagi töötajatest eriti hoolinud. Tema lugu tuntaksegi suuresti meediasse jõudnud halva ja küünilise iseloomu kirjeldustest, millega kostitas ta nii firma töötajaid, taksojuhte kui ka konkurente. Asjaolu päädiski lõpuks sunnitud lahkumisega oma loodud ettevõtte direktori kohalt. Kalanick jäi ettevõtte nõukoguliikmeks.

Veelgi suurem kontrast uute plaanidega joonistub välja Uberi varjamatutest plaanidest asendada autojuhid robotitega. Seega on raske uskuda, et kurja meest on tabanud süümepiin, mida leevendab tööhõivet edendava innovatsiooni toetamine.

Kalanicki fondi nägemus osutab kultuuris domineerivale meelsusele panustada nii mõtted kui ka raha töö tegemise teemadele. Isegi kui tänased tööd on robotite poolt ohustatud, rajatakse lootused kuuekümne aasta kauguste sündmuste kordumisele. Toonagi räägiti, kuidas tuumaenergiaga robotid asuvad kodutöid tegema, võtavad üle vabrikutööliste kohustused ja tekitavad massilist töötust. Juhtus teisiti, automatiseerimine asendas osa töödest ja pakkus inimestele uusi väljakutseid masinate ehitamise ning nendega seotud tehnoloogiate ja teenuste arendamise näol. Kokkuvõttes tuli tööd juurde.

Seekord vist nii ei lähe, sest tehisintellekt ei asenda inimese üksikuid tööga seotud võimeid, vaid püüab välja vahetada inimest ennast. Leidub muidki põhjuseid toetamaks kahtluseid, et seekord läheb teisiti ja tuleviku kirjeldamisel peab olema ettevaatlikum. Kuid ühes osas võib toonasest ajastust midagi õppida.

Stuart Whatley pöörab tähelepanu eelmise sajandi masinate pealetungi aegu sotsioloogide keskel alanud vaba aja teemalisele diskussioonile. Näiteks ennustati ka siis, et tänu tehnoloogia arengust sündivale tootlikkuse kasvule lisandub inimeste ellu vaba aega. Seejuures ei tohiks seda käsitleda lihtsalt tööpuudusest tingitud tööta olemisele. Õigem nägemus oleks korraldada mittetöine aeg uutmoodi produktiivsuseks, mida sisustavad olemisega rahulolu ja eneseteostuse tegevused.

1960. aastatel USA-d väisanud prantsuse sotsioloog Joffre Dumazedier oli šokeeritud kuuldes, et riigis pole loonud ühtegi valitsusasutust, mis osutaks abi tööst vabadel ameeriklastel elu täitva rahulduse leidmiseks. Kõlas hoiatusi, et taolise riikliku sekkumiseta satub kahekümnenda sajandi masside õnnelikkuse pürgimused tõsisesse kriisi.

Vaba aja kui inimeseks olemise olulise ressursi arvele võtmine ja kultiveerimine jäi toona siiski tegemata. Põhjuseks oli tootlikkuse kasvu viljade suunamine vabalt ajalt tarbimisele. Vahe on oluline, sest rohkemate, paremate ja kallimate asjade hankimine rajanes tööaja kasvule. Sama jätkub tänaseni. Kui nutikad seadmed vabastavad inimesi teatud ülesannetest, siis vabanenud aega kasutatakse täiendava töö hankimiseks, sest heaolu rajaneb raha, mitte oma aja omamisele.

Viimasega ei osatagi muud teha, kui täita seda töö või selle surrogaatidega. Kasvav osa kaasaegsest tööhõivest koosnebki projektipõhistest lepingutest ja üha vähem püsivast töösuhtest. Suur osa treipingi töödest on tänaseks infopõhised. Neid saab teha süües, nädalavahetusel, laste või sõprade sünnipäeval ja loomulikult ka WC-s. Hangitud heade ja kalliste asjade kasutamiseks napib aega.

Inimeste enesemääratlus seostub peamiselt tema tööga. Töö puudumist käsitletakse nõrkuse ja veana. Sellist olukorda tasub karta, sest ilma tööta ja peamiselt noorte põlvkonnal on raske leida elule tähendust, kui elamise väärtused keskenduvad tööle ja selle olemasolule. Sel moel alaväärseks konstrueeritud enesemääratluse üheks väljenduseks on põgenemine alkoholi, narkootikumide, vägivalla ja kasvõi arvutimängude abil.

Kuigi just viimased vihjavad vaba aja kasutamise võimaluste paljususele, kui vaid keegi sellega tõsiselt tegeleks. Vabast ajast leiab elule samavõrra sisu ja väärtust kui palgatööst. Vaba aeg ei ole pelk ajaline mõõde, vaid pigem täiuslik meeleseisund ja sotsiaalne hüve vabatahtliku töö ning inimeste vaheliste suhete rikkusena. Seda paraku juhul, kui julgetakse suhet vabasse aega mõtestada.

See oleks tõsiselt innovaatiline väljakutse, mille toetuseks võiks Kalanick ja teised investorid midagi annetada.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.