Enesetapp on inimliigile ainuomane ja see eristab meid teistest loomadest ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: bubblegumgirlz/Creative Commons

Enesetapp on inimliigile küllaltki ainuomane probleem ja põhjusi tulebki otsida meie eripärast võrreldes teiste loomaliikidega, kirjutab Sirbis loodusteadlane Tuul Sepp.

Elusorganismidel esinevad tunnused on välja arenenud evolutsiooni tulemusena eesmärgiga suurendada organismide ellujäämisvõimalusi või sigimisedukust, kirjutab Tuul Sepp Sirbis. Sellest lähtuvalt on raske ette kuju­tada evolutsioonilist seletust ennast­hävitavale käitumisele. Geenid, mis põhjustavad suitsiidset käitumist, peaks looduslik valik ammu olema välja sortinud.

Ometi on enesetapud ning nendeni viiv sügav depressioon tänapäeva ühiskonnas tõsisem probleem kui kunagi varem. Maailmas hinnatakse enesetappude arvu aasta kohta umbes miljoni ringis. Millise seletuse pakub enesetappudele evolutsioonibioloogia?

Kas enesetapukäitumine on üldse geenide määratud tunnus või viib oma elu lõpetamiseni puhtalt ebasoodne keskkond? Uuringud on näidanud, et suitsiidne käitumine on tõepoolest pärilik, samamoodi nagu ka depressioonikalduvus. Näiteks on enesetapu teinud inimese lähisugulasel kaks korda suurem tõenäosus samuti ennast tappa kui populatsiooni keskmine ning identsete kaksikute puhul on ühe kaksiku ensetapu korral teise enesetapurisk 11 korda suurem keskmisest.1

Suitsidaalsuse pärilikkust hinnatakse olevat umbes 43% ehk siis keskkonna roll on veidi rohkem kui pool. Võrdluseks, alkoholismi pärilikkus on umbes 50%.2 Nagu käitumistunnustega ikka, osalevad suitsidaalsuse väljakujunemises ilmselt paljud geenid, millest igaühel eraldivõetuna on vaid väike mõju. Tulevikus võiks aga igaüks oma suitsidaalse käitumise geneetilisest riskist teadlik olla ning seda võimaluse korral ennetada.

Enamik suitsidaalsuse uuringuid on keskendatud otseste põhjuste uurimisele ja riskifaktorite väljaselgitamisele. Pikaajalisteks riskifaktoriteks peetakse geneetilist eelsoodumust, isiksuseomadusi (impulsiivsus ja agressiivsus), sünnieelseid ning -järgseid kasvutingimusi, traumaatilisi sündmusi varajases eas ning närvisüsteemi häireid, lühemas plaanis on aga riskifaktoriteks mõnuainete kasutamine, psühholoogilised kriisid, enesetapuvahendite kättesaadavus ning suitsidaalsed eeskujud.3

Tõepoolest, suitsiid näib olevat lausa nakkav. Näiteks USAs suurenes enesetappude arv nelja kuu jooksul pärast näitleja Robbie Williamsi surma ligi 10%.4 Suitsiidide "nakkuslikkust" on tuvastatud koolides, sõjaväes, sõprus- ja perekondades. Sugulus on suitsidaalsuse pärilikkust arvesse võttes küll lihtsasti seletatav, kuid ülejäänud nähtused ilmselt mitte. Ja kuigi need tegurid võivad selgitada suitsidaalsust individuaalses plaanis, ei seleta neist ükski, miks ei ole looduslik valik "enesetapugeene" liikide genofondist eemaldanud.

Enesetapu võimalikkusest loomariigis

Üritades mõista enesetappude evolutsioonilist tausta, kerkib meie ette loogiliselt küsimus, kui levinud see käitumisviis üldse loomariigis on. Kuigi lugusid enesetappu sooritavatest loomadest võib internetiavarustest leida arvukalt, osutub enamik kirjeldatud juhtumeist kas müüdiks (nt lemmingud tegelikult ennast üle kaljuserva ei heida) või õnnetuseks (nt pealtnäha kuristikku hüppavad koerad võisid haista saaklooma lõhna). Loomade enesetappude puhul on teaduses tegemist vastuolulise teemaga ning üldlevinud arusaama kohaselt väljaspool inimliiki teadlikku enese tapmist ikkagi ei toimu. Ent on mudelloomad (peamiselt laborihiired), keda kasutatakse suitsiidini viivate käitumisjoonte (agressiivsus, impulsiivsus, ärrituvus, lootusetus) ning nendega seotud neuraalsete mehhanismide uurimiseks.5

Seega tundub, et eeldusi enesetapukäitumise väljakujunemiseks esineb ka loomariigis, kuid just inimliigi puhul on need tunnused viinud evolutsioonilises mõttes ebakohase käitumisviisi, omaenese elu lõpetamise, väljakujunemiseni.

Teaduslikult tõestatud enesetapunäited loomariigist on peamiselt seotud looma käitumist mõjutavate parasiitidega. Nimelt on peremehe ärasöömine mõne parasiidi huvides, näiteks võimaldades levida ühe vaheperemehe seest teise vaheperemehesse. Näiteks algloom Toxoplasma gondii muudab vaheperemeheks olevad närilised julgeks ja agressiivseks ning lisaks osutub kassilõhn nendele vastupandamatuks.6 Nii otsivad toksoplasmaga nakatunud hiired-rotid ise üles oma tapjad, et võimaldada parasiidil oma elutsüklis edasi liikuda.

Parasiituss Schistocephalus solidus nakatab aga kalu, mille tagajärjel ujuvad nad veepinna lähedale ja jäävad passiivselt ootama lindudest kiskjaid. Tuntud näiteks on ka parasiitidega nakatunud rohutirtsud, kes enda uputavad – parasiit vajab elutsükli järgmiseks etapiks veekeskkonda.

Kas parasiitide manipulatsioonid võiksid enesetappe põhjustada ka inimestel? Huvitaval kombel mõningaid viiteid sellele on. Näiteks nakatab toksoplasma ka inimesi, kuigi oleme neile tupikperemeesteks. Ükskõik kui palju kassilõhn toksoplasmaga nakatunud inimesele ei meeldiks, on siiski vähetõenäoline, et me kassi (või ka suuremate kaslaste) saagiks langeme. Meie evolutsioonilises minevikus savanniloomadena võis see strateegia toksoplasma jaoks siiski mingil määral toimida.

Samal ajal on siiski näidatud, et toksoplasma laseb oma käitumis­manipulatsiooni relvad ka inimese ajus käiku ning mõjutab inimese käitumist.7 Näiteks suurendab toksoplasmanakkus autoõnnetusse sattumise tõenäosust, osa autoõnnetusi ongi seotud ka suitsidaalse käitumisega.1

Siiski võib arvata, et parasiitide manipulatsioonid ei ole inimeste suitsiidiepideemia peamine põhjus, eriti kuna suitsiidid näivad olevat tänapäeva ühiskonna probleem, samal ajal kui inimliigi parasiitide hulk meditsiini ja hügieeni arengu tulemusena on suuresti vähenenud.

Appikarje ja vajadus olla vajatud

Kui enesetapud ei ole parasiitide trikid meie ajuga, jääb järele kaks võimalikku selgitust. Esiteks, suitsidaalsus on siiski millekski kasulik ning see käitumisjoon on välja kujunenud loodusliku valiku tulemusena. Teine võimalus on, et suitsidaalsus ei ole adaptiivne ehk inimese kohasust suurendav ning mingid just inimliigi praegusele elukeskkonnale iseloomulikud keskkonnatingimused lükkavad enesetapuni viivad käitumisjooned "üle serva".

Peatugem kõigepealt esimesel võimalusel. Enesetapukatset peetakse sageli viimaseks appikarjeks kaaslastele ning sageli aitab just enesetapukatse aru saada lähedase inimese probleemide tõsidusest. Tihtipeale viib enesetapukatse lähedaste suurendatud tähelepanuni ning probleemidele lahenduse otsimiseni. Kuna inimene on läbi oma evolutsioonilise ajaloo olnud sotsiaalne loom, võivad sellised abivajadusele viitavad signaalid meil välja kujuneda küll. Näiteks on ka leitud, et suur osa haigusnähtudega seotud tunnustest on suunatud kaaslaste tähelepanu saamiseks ning abivajaduse signaliseerimiseks.8

Et signaal oleks tõhus, peab see olema aus – seega ei oleks evolutsioonilises mõttes ilmselt piisavalt tõhusaks signaaliks enesetapukatse, millel pole võimalustki õnnestuda. Enesetapp on sellise käsit­luse kohaselt risk, mis võib, aga ei pruugi ära tasuda. Kui enesetapukatse ebaõnnestub, on see evolutsioonilises plaanis õnnestumine, sest kaaslased märkavad ja aitavad. Õnnestunud enesetapp on sellisel juhul loodusliku valiku seisukohast kaalutletud risk, mis abisaajate hulka arvestades ära tasub. Seda hüpoteesi toetab tõsiasi, et enamik enesetapukatseid surmaga ei lõpe.1

Kas suitsidaalsust oleks võimalik selgitada ka sugulasvaliku kaudu? Paljud enesetapule kalduvad inimesed tunnevad, et neist pole mingit kasu ning lähedastel oleks ilma nendeta kergem.9 Sugulased kannavad aga samu geene kui meie. Seega võib enesetapp mingil määral toimida sarnaselt apop­toosiga, meie keharakkude suunatud enesehävitusmehhanismiga organismi laiema toimimise huvides.

Seda hüpo­teesi nimetatakse altruistliku suitsiidi hüpoteesiks,1 kuigi sugulastele kasu tuues pole rangelt võttes tege­mist altruismiga. Samasuguseid meh­ha­­­nis­me on kirjeldatud ka teistel looma­­liikidel, nt ühiseluliste putukate puhul, kus enda ohverdamine pesa kait­sel aitab suurendada paljunemisvõime­liste isendite kohasust. Ajalooliselt on sellist enesetapupõhjendust kirjel­da­tud inuitidel, kus väga vanad või haiged pere­liikmed palusid ennast tappa või tapsid end ise, et perele mitte koormaks olla.

Evolutsioonilises plaanis võib perele mitte koormaks olemise soov olla seega adekvaatseks põhjenduseks enese­tapule. See selgitaks ka osaliselt, miks enesetapud on tänapäeva maailmas suuremaks probleemiks kui varasemal ajal. Me oleme väga hilise ajani arenenud grupieluviisiliste loomadena, kus iga grupiliikme (või pereliikme) panus oli ellujäämiseks hädavajalik. Ka õnne- ja rahulolutunnet tekitavate ainete tootmine ajus on seotud tundega, et ollakse teistele vajalik ja kasulik.10

Sugulaste-kaaslaste aitamine on füsioloogiliselt premeeritud, sest see suurendab meie geenide edukust. Ressursirohkes tänapäevaühiskonnas ei ole iga inimene enam perele ja kaaslastele ellujäämiseks hädavajalik, seega võib jääda väheseks tegevusi, mille eest organism meid rõõmu ja rahulolutundega premeerib, lihtsamini tekib aga eba­vajalik­kuse ja liigsustunne.

Maailm on valesti

Siit jõuamegi teooriani, mille järgi enesetapuni viiv käitumine ei ole mitte kohastumus, vaid on tekkinud (või võimendunud) ebakõla tõttu inimese evolutsioonilise tausta ning tänapäevase elukeskkonna vahel. Me ei ole paljude tunnuste poolest tänapäevase kesk­konna jaoks kohastunud. Suur osa meie organismist on praeguseni kohastunud küti-korilase eluviisiga.

Mitte meie ei ole valesti, vaid maailm on. Meie suhkrunälg, mis vanasti aitas hädavajalikku energiat saada, teeb meid haigeks ja paksuks. Me oleme lühinägelikud, sest väljas viibimise asemel vaatame siseruumide valgustingimustes oma arvuteid ja raamatuid.

Õhureostuse tagajärjel ei tunne me enam lõhnu, mis võiksid meile anda signaale kaaslaste ja toidu kohta. Energia kokkuhoidu võimaldav puhkusevajadus muudab meid passiivseks, apaatseks ja nõrgaks. Tänapäeva inimesed on üha enam energeetilises mõttes ületoidetud, kuid vajalike toitainete puuduses, istuva eluviisiga, päikesevalguse- ja unepuuduses ning sotsiaalselt üksindusse määratud.11 Tänapäeva elustiil viib ka krooniliste haiguste (nt diabeet ja vähk) väljakujunemisele. Koos ebavajalikkuse tundega võivad kõik need tunnused viia süvenenud sügava depressioonini.

Ometi ei tasu arvata, et depressiivsust varem esinenud ei ole. Märke sellest haigusest võib leida läbi kogu teadaoleva inimajaloo, kuigi, tõsi küll, esinemis­sagedust ei ole kuigi lihtne hinnata. Lühemaajalised uuringud näivad viitavat, et depressiooni on nooremate kohortide seas rohkem kui vanemate.11 Üheks põhjuseks võib olla suurenenud meelemürkide tarvitamine.

Kui ajalooliselt on enesetapu tõenäosus vanusega suurenenud ning vanemad mehed on olnud kõige suurem riskigrupp, siis alates 1970. aastast on just arenenud maades enesetappude hulk noorte, eriti noormeeste hulgas, kiiresti tõusma hakanud.1 Ka depressioon on arenenud maades suurem probleem kui vaesemates riikides.11

Ühelt poolt on võimalik, et jõukamatel on rohkem mahti oma vaimse tervisega tegeleda ja oma probleemidega arsti poole pöörduda. Teiselt poolt on võimalik, et depressioon muutub paradoksaalsel kombel tõenäolisemaks ühiskonnas, kus inimeste elulised hädavajadused on rahuldatud. Kui rabeldakse enda ja oma pere ellujäämise nimel, ei jää depressiooni jaoks aega. See seostub ka arusaamaga, et inimene peab õnnelik olemiseks tundma end teistele vajalikuna.

Nii depressioonis kui ka ärevus­häires võib näha evolutsioonilises mõttes adaptiivseid jooni.12 Kui tegutsemine eesmärgile ei vii, on tarvis aeg maha võtta, läbi mõelda ja uus suund leida. Leebemas vormis võiksid just rahulolematus ja kehv tuju muutustele kaasa aidata. Kui aga keskkonnast ei tulegi selliseid signaale, mis inimese halvast tujust ja masendusest välja tooksid, hakkab see füsioloogiline kohastumus elutegevust pärssima.

Samamoodi võib mõõdukas ärevus aidata ebastabiilsemas ja ohtlikumas keskkonnas ohte varakult märgata ja nende eest hoiduda. Nagu kõigi käitumistunnuste puhul, esineb ka depressiivsuse ja ärevuse osas populatsioonis varieeruvus, kus äärmuslikud versioonid on ebakohased. Tasub märkida, et äärmuslikult vähene ärevus ja väga vähene depressiivsus on kindlasti kohasemad kui telje teine ots, sest tegutsemist mitte peljates on võimalik leida uusi lahendusi ja võimalusi, endasse tõmbudes ja kõike kartes jäädakse aga raskesse olukorda kinni, suutmata seda välise abita muuta.

Rohkem rõõmu

Kuigi me võime inimese tänapäeva elukeskkonna kohta välja tuua palju negatiivseid aspekte, ei maksa samas ka tähelepanuta jätta positiivset. Me elame kauem kui kunagi varem ning kannatame vähem nakkushaiguste ja parasiitide käes. Meie lapsed ei sure väike­lapseeas hulgakaupa, nii nagu juhtus minevikus. Meil on kõht täis ja katus pea kohal. Meie elu on turvaline.

On mõnevõrra vastuoluline, et signaalid selle külluse ja heaolu kohta meie organismi pahatihti kohale ei jõua. Keskkonnast meie organismi rahuloluga seotud teateid vahendavad "liinid" on mõeldud teistsuguse keskkonna, teistsuguse "lainepikkusega" signaalide jaoks. Poest täis toidukotiga lahkumine ei tee meid niisama õnnelikuks kui metsast täis seenekorviga väljatulemine, kuigi esimese toiteväärtus on suurem ja kulutatud energia väiksem.

Diivanil lebamine ja televiisori vaatamine ei anna paljudele meist võrreldavat rahulolutunnet kui pereliikmete eest hoolitsemine või kaaslaste aitamine. Neid signaale on võimalik tehislikult tekitada, tarbides depressiooniravimeid. Samal ajal tuleb aga meeles pidada, et meie sees on peidus üks sotsiaalne ahvike, kes vajab kaaslaste lähedust, heakskiitu, füüsilist aktiivsust, päikesepaistet ning vajalik olemise tunnet. Teda tuleb aidata, isegi kui see tänapäeva maailmas igati võimalikku isiklikku mugavust ülimaks seadvat elu omajagu häirib.

Evolutsioon ei ole ette näinud enesetappu kui lahendust meie elu probleemidele. See on inimliigile küllaltki ainuomane probleem ja põhjusi tulebki otsida meie liigi eripärast võrreldes teiste loomaliikidega. Enesetapukäitumiseni viib ühelt poolt loomariigis laiemalt esinevate tunnuste tänapäevases elukeskkonnas inimliigile ülevõimendumine, teiselt poolt meie liiga lihtsa ja mugava eluga seotud ebavajalikkuse tunne. Kui oskame mõista, mida depressioon ja eluisu kadu meile tänapäevase elukeskkonna puuduste kohta öelda üritab, võib meil olla ka lihtsam oma elu ümber kujundada nii, et saaksime sellest kogu tema külluse, turvalisuse ja individuaalsuse juures rohkem rõõmu tunda.

Viited:

1 P. McGuffin, A. Marusic, A. Farmer, What can psychiatric genetics offer suicidology? Crisis. 22: 61-5 2001.

2 B. Verhulst, M. C. Neale, K. S. Kendler, The heritability of alcohol use disorders: a meta-analysis of twin and adoption studies. Psychol Med. 45: 1061-72, 2015..

3 K. Hawton, K. van Heeringen, Suicide. Lancet 373:1372–1381, 2009.

4 D. S. Fink, J. Santaella-Tenorio, K. M. Keyes, Increase in suicides the months after the death of Robin Williams in the US. PLoS ONE 13(2): e0191405, 2018.

5 O. Malkesman, D. Pine, T. Tragon, D. R. Austin, I. D. Henter, G. Chen, & H. K. Manji, Animal Models of Suicide Trait-Related Behaviors. Trends in Pharmacological Sciences, 30(4), 165–173, 2009.

6 J. P. Webster, Rats, cats, people and parasites: the impact of latent toxoplasmosis on behaviour. Microbes Infect. 2001 Oct; 3(12):1037-45, 2001.

7 Tuul Sepp, Isiksusi ja kultuure kujundav parasiit – Sirp 27. III 2015.

8 P. C. Lopes, J. Adelman, J. C. Wingfield, G. E. Bentley, Social context modulates sickness behavior. Behavioral Ecology and Sociobiology 66: 1421–1428, 2012.

9 H. Blasco-Fontecilla, J. Lopez-Castroman, A. Gomez-Carrillo, E. Baca-Garcia, Towards an evolutionary framework of suicidal behavior. Med Hypotheses. 73:1078-9, 2009.

10 P. J. Zak, A. A. Stanton, S. Ahmadi, Oxytocin Increases Generosity in Humans. PLoS One 2(11): e112, 2007.

11 B. H. Hidaka, Depression as a disease of modernity: explanations for increasing prevalence. Journal of Affective Disorders, 140(3), 205–214, 2012.

12 C. T. Bergstrom, & F. Meacham, Depression and anxiety: maladaptive byproducts of adaptive mechanisms. Evolution, Medicine, and Public Health, 2016, 214–218, 2016.

Toimetaja: Marju Himma

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: