"Kui me räägime uue imetajaliigi registreerimisest Eestis, siis see on sündmus omaette," ütleb zooloog Uudo Timm. Neist värskeim kogu Baltikumis ongi viimastel aastatel Eestis märgatud metslemming (Myopus schisticolor). 

Koos Tallinna loomaaia DNA-analüüside spetsialisti Grete Nummerti ja direktori Tiit Maraniga kirjeldaski Timm metslemmingu saabumist Eestisse, liigi seniseid esinemisjuhtumeid ja Eestist leitud lemmingute geneetilisi iseärasusi.

Tume ja lühikese sabaga

"Lemminguid pole meil siin varem olnud ja metslemming on üldse omaette liik. Ta ei ole Norra lemmingu (Lemmus lemmus) lähisugulane, keda tavaliselt lemminguna tuntakse," ütleb Uudo Timm, täpsustades, et kaks närilist kuuluvad erinevatesse perekondadesse. 

Zooloogi sõnul teeb metslemmingu eriliseks see, et looma levikut Eestisse pole kunagi isegi ennustatud. Tegu on taigametsade liigiga, kelle levikuala ulatub Grete Nummerti sõnul üle Euraasia Norrast kuni Venemaa idaosani. "Meid lahutavad tema teadaolevatest levialakohtadest ka looduslikud barjäärid, nagu Soome laht, Peipsi järv ja Narva jõgi," ütleb ta. Lätist metslemmingut seni leitud pole.

Esimest korda nägi Timm uut liiki bioloogiaringis, kuhu üks uudishimulik poiss närilise selguse saamiseks tõi. "Siis tuligi mul öelda, tsiteerides klassikuid, et "jumala loomade nimekirjas sellist looma ei ole, ju on saatanast"," muigab zooloog. 

Välimuselt on metslemming umbes kaheksa sentimeetri pikkune ja tumeda karvaga. Timmi sõnul meenutab loom muti ja leethiire ristandit. "Tal domineerib üldiselt karvastikus tume sinakas toon , aga selja peal on tal ruuge laik," kirjeldab ta. Samasugust värvi on selg ka Eestis väga tavalisel leethiirel.

"Esimesed mõtted olidki, et äkki on tegemist mingi melanootilise leethiire vormiga ehk siis tumeda leethiirega, kellel on millegipärast sabaga midagi juhtunud," meenutab Timm. Erinevalt pika sabaga leethiirest on metslemmingu saba ainult pool kuni poolteist sentimeetrit pikk. Teisi nii lühikese sabaga hiiri Timmi sõnul Eestis polegi.

Loomakese liigikuuluvus sai lõplikult selgeks alles lahkamislaual. Nimelt olid tal Timmi sõnul väga iseäraliku ehitusega hambad. "Tavainimesele on ta ilmselt lihtsalt üks hiir, kellel on väikesed kõrvad, nüri nina ja lühike saba. Kõik natuke suuremad loomad on tavainimese silmis juba rotid," muigab Timm veel.

Kass on zooloogile vahel abiks

Kuidas metslemming Eestisse jõudis, võib Uudo Timmi sõnul ainult oletada. "Praeguseks hetkeks on registreeritud kümme looma esinemine," ütleb ta. Kõige esimene Eestis leitud metslemming pärines Kadrina lähedalt Uku külast. Peale esimesi meediakajastusi tulid järgmised teated hoopis Pärnumaalt Kikerperast ja seejärel juba Viljandimaalt. "Järelikult ta on Eestis juba laialt levinud ja igalt poolt võiks teda ehk leida. See on ainult meie märkamatuse küsimus," ütleb Timm.

Üheksa kuud hiljem õnnestus ka zooloogil endal üks metslemming loodusest tabada. "Tema uued leiud tulid tunduvalt kiiremini kui näiteks kasetriibikul, kellest esimene leiti ja püüti 1858. aastal, aga järgmine alles 90 aastat hiljem," võrdleb ta.

Timmi sõnul iseloomustavad metslemmingute sigimist samas tsüklilised arvukuse kõrgperioodid. "Kui vaatame näiteks Komimaad, kus neid on rohkem uuritud, siis seal on neil iga kümne aasta tagant hästi kõrge arvukus. Siis võivad nad levida oma tavapärasest leiukohast kaugemale," selgitab ta. Zooloog oletab, et Eestisse levisid metslemmingud just mõne populatsiooni tõusulaine ajal, kus järglasi ilmus korraga välja palju. See seletaks järsku ja tihedat leidude arvu.

Eestist leitud metslemmingud on Timmi sõnul enamasti kasside koju toodud loomad. "Avastasin ühest Põhjamaade imetajate raamatust, et lemmingud on nagu karihiiredki sellised, keda kiskjad eriti ei taha süüa," seletab ta. Kuna lemmingud on kas halva maitsega või mürgised, püüab kass nad küll kinni, aga avastab siis, et saak ei kõlbagi süüa. "Sellepärast me ilmselt oleme neid kasside püütud loomi tervelt kätte saanud," järeldab Timm. 

Nii tema kui ka Grete Nummert julgustavad lugejaid samuti oma kasside saagile pilku heitma. "Võiksite teha näiteks pildi ja saata meile," ütleb Timm. "Meie saame teada uue liigi leiukoha ja teie saate teada, keda teie kass ümbrusest kokku tassib. See on väga hea meetod pisiimetajate leviku kaardistamiseks."

Üdini kohalikud

Grete Nummert heitis uues uuringus pilgu ka Eestist leitud metslemmingute DNA-le ja püüdis selle põhjal määrata nende päritolu. "Sain oma analüüsi tulemusel teada, et osadel siinsetel metslemmingutel on olemas ühine mitokondriaalse DNA haplotüüp Soomes ja Venemaal elavate metslemmingutega," märgib ta.

See tähendab, et teatud aladel elavad loomad on geneetiliselt sarnased. "Kuigi võiks öelda, et kõik meie analüüsitud loomad kuuluvad leviala läänegruppi, on omavahel lähisugulased ja peavad olema siit lähedalt pärit, jääb ikkagi küsimus, kust nemad tulid," sõnab Nummert.

Lisaks avastati ka Eesti metslemmingutel uus, eelnevalt kirjeldamata haplotüüp, mis on arvatavasti välja kujunenud eelnevalt teadaolevast. Seetõttu on üks võimalus Nummerti sõnul, et metslemmingud on Eestis elutsenud juba pikemat aega ja nende DNA on jõudnud omajagu lahkneda.

"Võib ka olla, et teistest kohtadest pole lihtsalt seda haplotüüpi leitud, mis meil on. Seda ei saa välistada, kuna proove on võetud pisteliselt ja metslemminguid pole väga palju analüüsitud," selgitab ta. Siiski viitas Eesti loomade geenimaterjal sarnasusele pigem Euroopa kui Ida-Venemaa loomadega.

Uudo Timmi sõnul võib ühe hüpoteesi järgi oletada, et metslemming on Eestis olnud jääajast saati, ilma et teda oleks lihtsalt tähele pandud. "See hüpotees on natuke kahtlane, sest nüüd juba natuke üle sajandi on looduse ja pisiimetajate vastu Eestis küllalt palju huvi tuntud. Metslemmingud pole samas siiamaani vahele jäänud," arutleb ta ja peab närilist pigem uueks tulijaks.

Timmi sõnul on Eestis uusi liike registreeritud lainete kaupa. Esimene uute liikide hulk lisandus 1950. aastatel, kui koostati "Eesti NSV imetajate" monograafiat. Teine laine järgnes 1980. aastatel "Imetajate atlase" koostamiseks andmete kogumisel. Kolmas laine käib Timmi sõnul sel sajandil, mil liikide eristamiseks on kasutusse tulnud uued meetodid. "Nii on ka DNA uuringud ja muud biokeemilised lähenemised täiesti uus tase liikide eristamisel. Nii selgubki, et mitmed liigid, keda meie enne pidasime näiteks üheks liigiks, tegelikult sisaldavad mitut liiki," ütleb ta.

Nummerti sõnul on iga uue liigi määramine Eestis alati huvitav sündmus, milles uurijana kaasa lüüa. "DNA abil määratakse tihtipeale liiga väheste tõenditega alamliike uuteks liikideks. Sellele peab väga ettevaatlikult alati lähenema," märgib ta siiski. Kui näiteks viiruste puhul on teadlased üksmeelel, kui sarnased või erinevad peavad DNA ja aminohappejääkide järjestused uue liigi määratlemiseks erinema, siis loomade puhul seda konsensust Nummerti sõnul pole. 

"Paljudel imetajaliikidel pole üldse terved genoomid sekveneeritud. Kui ma näiteks metslemmingut uurisin, siis uurisin väikest fragmenti," kirjeldab ta. Samas oli andmebaasides piisavalt järjestusi olemas, et Nummert võis DNA põhjal kohe öelda, et tegu on just metslemminguga.

Töörühm kirjutab oma uuringust ajakirjas Mammal Research.