Seni paistis, et võime keelt kasutada ja muusikat mõista on maamunal üksnes inimestel. Uuringu autori Juan Manuel Toro sõnul püüdiski tema töörühm mõista, kuidas need oskused inimestel arenesid ja millisel määral jagame mingeid osi neist teiste liikidega.

Kui kuuleme juba tuttavat laulu, tunneme selle ära ka juhul, kui tegu pole esimesel korral kuuldud variandiga. Olgu laulu kõla kõrgem või madalam, kiirem või aeglasem, mängitagu seda teiste instrumentidega – inimesed tunnevad selle ikkagi ära. Uue uuringuga püüdsid teadlased selgeks teha, mil määral põhineb inimeste muusikataju oskustel, mis on olemas ka teistel loomadel. Teisisõnu: kuivõrd ainulaadne on inimeste muusikataju?

Töörühm uuris 40 laborirotti (Rattus norvegicus), keda oli õpetatud meloodiat eristama. Täpsemalt oskasid rotid ära tunda tagumist poolt laulust "Õnne soovime sul". Uurijate sõnul on tegu 13-toonise meloodiaga, kus on olemas kõik lääneliku heliredeli astmed. 

Katse esimeses osas tutvustasid uurijad 20 õpisessiooni jooksul rottidele meloodiat. Rotid lasti selleks iga päev kümneks minutiks ükshaaval uuringukasti. Neile mängiti seal viisijuppi 40 korda järjest ja serveeriti toiduks suhkrutablett. 

Peale tutvumisfaasi tegid uurijad rottidega kolm katsesessiooni, kus mängisid neile ette laulu muudetud versioone. Lauludel oli muudetud näiteks helisagedust ehk seda mängiti kaheksandiku võrra kõrgemal või madalamal kõrgusel kui originaalis. Teinekord muutsid uurijad laulu esituskiirust ehk tempot või siis tämbrit, mängides algset klaveripala hoopis viiulipalana.

Toro sõnul viitavad nende tulemused, et rotid tundsid laulu ära ka muutunud helisageduse ja tempo korral. Kui muutus aga laulu tämber, ei tundnud nad viisijuppi enam ära. See osutab, et inimeste võime helimustri kõrgust ja kiirust märgata võib tuleneda teistel liikidel juba varem välja arenenud oskustest.

Muusika eripärasid võivad mõista teisedki imetaja- ja linnuliigid. Reesusahvid tajuvad muutusi heli põhisageduses, California merilõvid ja kakaduud tempos ning šimpansid tämbris. 

Sellegipoolest selgitab Toro, et inimesed töötlevad muusikat kuulates selle struktuure pigem suhteliselt kui absoluutselt. Teisisõnu ei sõltu inimeste helitaju välistest muutustest, nagu helikõrgus, kiirus või tämber. Seega on uurijate sõnul oluline mõista, millisel määral on samad oskused arenenud juba teistelgi liikidel.

Teadustöö ilmus ajakirjas Animal Cognition.