Omapäi tegutsev kodukass on oht loomastikule. Pelgalt kassi kohalolu tekitab loomades hirmu, mis mõjutab metslooma füsioloogiat, käitumist ja liikumisi. Lisaks levitavad kassid inimestele, mets- ja koduloomadele ohtlikke haigusi: näiteks marutaudi ja toksoplasmoosi, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Zooloogid 2.0.

Kasse on uuritud, kuid seni ei ole pööratud tähelepanu uuringute puudustele. Näiteks on ökoloogilised uuringud piirdunud reeglina selgroogsete sigimisperioodiga. Ühtlasi on neid tehtud parasvöötmes või jõukates riikides Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Seetõttu tekib küsimus, kui üldistatavad on seniste uuringute tulemused.

Selguse saamiseks lugesid teadlased põhjalikult läbi 2245 teadusuuringut kassidest. Nad leidsid 332 uuringust andmeid, mis olid piisavalt täpsed, et koostada kassimõjude globaalne ülevaade.

Regionaalselt on kassiuuringud nihkes: enamikus ehk 41,9 protsendil juhtudest on neid tehtud saartel, järgnevad Austraalia (21,9 protsenti), Euroopa (16,6 protsenti) ja Põhja-Ameerika (14,7 protsenti) uuringud. Mandritest on ebaproportsionaalselt palju ehk 37,1 protsendil juhtudest uuritud kasside mõju Austraalias ning Euroopas (28,5 protsenti) ja Põhja-Ameerikas (25,3 protsenti). Samas on Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika vastavalt 1,6; 3,2 ja 4,3 protsendiga selgelt vaeslapse rollis.

Austraalia kassiuuringute suhteliselt suur hulk tuleneb sealsete kasside invasiivsusest: Austraalia on ainus riik, kes on riiklikult asunud enda pärismaiste liikide kaitseks looduses hulkuvaid kasse hävitama. Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika vähene uuritus on aga muret tekitav, sest need piirkonnad on olulised elurikkuse kantsid ning sealgi on kassid olulised kiskjad. Nende piirkondade vähese uurituse tagamaad on suuresti kolonialismi pärand, mistõttu napib piirkondades ressursse ja teadlasi, pole ligipääsu andmetele ning puudub teadusuuringute traditsioon.

Sõber või nuhtlus?

Saartel tehtud uuringute suur hulk on tingitud sissetalutud kasside suurest mõjust, sest just saartel on kassid põhjustanud kõige rohkem väljasuremisi ja kohalike liikide hääbumist. Samuti on kasside elimineerimine saartel lihtsam kui mandril. Valdavalt on uuritud troopika või parasvöötme saartel toimuvat, kuid kliima soojenedes võivad suurematel laiuskraadidel asuvad saared kassidele klimaatiliselt sobivaks muutuda ja teadlasetel tasub silmad-kõrvad lahti hoida.

Uuringud ongi rängimat kassi mõju täheldatud ookeanisaartel. Kuigi nende mõju on reeglina negatiivne, ei tohi unustada, et kasse on kasutatud kahjuritõrjes, kassi peetakse pereliikmeks või on ta lihtsalt positiivseid emotsioone tekitav kaaslane. Pole siis ime, et huvirühmad – lemmikloomade pidajad, loomaõiguslased, looduskaitsjad – vaatavad neile erineva pilguga ja neil on vägagi erinev arusaam kasside ohjeldamise vajalikkusest.

Enamik uuringuist ehk 62,2 protsenti keskendub omaniketa kassidele. Vaid 43,1 protsenti uuringuist hindas ohtu kõigile ohustatud loomarühmadele, ülejäänuis tehti seda valikuliselt. Näiteks hinnati kasside mõju ühele või paarile linnuliigile (47,1 protsenti) või imetajale (36,0 protsenti), mõned üksikud kahapaiksetele (1,1 protsenti), selgrootutele (0,5 protsenti), roomajatele (4,2 protsenti) või rohkem kui ühele liigirühmale (11,1 protsenti).

Mõju uurimisel on peamine rõhk kasside põhjustatud kisklusel, harva hinnatakse mõju saaklooma asurkonnale või kooslusele, kuid need, mis seda teevad, on 88,9 protsendil juhtudest tuvastanud kassi negatiivse mõju kas saaklooma arvukuse vähenemise või väljasuremisriski tõusu näol. Vaid 11,1 protsenti uuringuist ei tuvastanud olulist mõju. Kuigi positiivset mõju uuringud ei täheldanud, leiti kaheksas uuringus positiivne seos kasside ja mõne teise uuritud aspekti vahel, näiteks sissetalutud lindude liigrikkusega või siis kontrollisid kassid teiste invasiivse liigi, roti, arvukust.

Valdavalt on teadlased keskendunud maapiirkondade kasside uurimisele, harvem linnakassidele ja sealgi pigem rohealadel. Arvestades linnade laienemist, muutub nende roll elurikkuse säilitamisel üha olulisemaks. Seega on linnakasside mõju uurimine oluline, sest kassid võivad linnas väikese roheala elurikkuse kiiresti hävitada.

Enim on uuritud kasside mõju lindudele ja teistele imetajatele, mis võib mõjust jätta kallutatud mulje. Seega oleks vaja rohkem uuringuid mõjudest kahepaiksetele, roomajatele ja selgrootutele, sest senised napid andmed näitavad, et ka nende puhul on mõjud nii indiviidi, populatsiooni kui ka koosluse tasemel samasugused.

Kuigi väliuuringud on hindamatud, oleks vaja ka laboriuuringuid ja mudeldamist, et paljastada mõjumehhanisme – looduses on samal ajal toimivaid tegureid palju, mistõttu on raske neist konkreetsele näpuga näidata. Kassi kellukesega või mõne teise vahendiga nähtavaks tegemise mõju on küsitav – ühest järeldust ei saa teha, sest uuringuid on veel vähe ja senised on andnud vastuolulisi tulemusi.

Suuri probleeme on ka kasside ohjamisprogrammidega, näiteks püük-kastreerimine-vabastamine stiilis algatustega, sest seni ei ole need edukad olnud. Sellest hoolimata on poliitiline surve nende jätkamiseks suur, sest tegu on nii-öelda humaanse kasside arvukuse reguleerimisega.

Praktika näitab aga, et sellised programmid ei ole tõhusad. Vaja oleks näiteks kasside kodustamist või likvideerimist. On väidetud, et toidetud või kastreeritud kass ei murra enam nii palju kui varem, kuid sellele leidub ka vastupidiseid tõendeid – murrab rohkemgi. Seepärast on ka tulevikus vajalik kvaliteetne ohjeldamismeetmete andmestiku kogumine, sest vaid nii saab poliitiliste otsuste pädevust kontrollida ja vajadusel muudatusi soovitada.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Animal Ecology.