Uuring: suitsiidide vastu aitab suurem teadlikkus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Arstide sõnul on suitsiididest tähtis rääkida, sest see aitab kaasa teadlikkuse kasvule.
Arstide sõnul on suitsiididest tähtis rääkida, sest see aitab kaasa teadlikkuse kasvule. Autor/allikas: Pixabay.com

Eestis on aastate jooksul vähenenud nii meeste kui ka naiste enesetappude arv, kuid see on endiselt üks Euroopa suurimaid.

Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut tegi eelmisel kevadel Sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringu "Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade". Selle eesmärk oli selgitada välja enesetappude asjaolud ja põhjused ning koostada soovi­tused nende ärahoidmiseks, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis.

Suitsiidide ärahoidmiseks tuleb suurendada inimeste teadlikkust sel teemal, et märkaksime abivajajaid õigel ajal nii koolis, tööl kui ka tervishoiusüsteemis, selgub mahukast uuringust.

TÜ tervishoiukorralduse assistent Liis Rooväli selgitas, et uuringu kaudu sooviti leida peamised enesetapu riskirühmad ja -tegurid ning kirjeldada nende võimalikke ajalisi muutusi. Samuti analüüsiti, millisel ajendil olid riskirühma kuulunud inimesed endalt elu võtnud.

Uuring oli mahukas ja selle käigus tehti 37 intervjuud endalt elu võtnud inimeste lähedastega. Intervjueeritavad leiti meedias levitatud avaliku üleskutse abil.

Uuringus käsitletud 11 aasta jooksul tegi Eestis enesetapu 2543 inimest, neist 80% olid mehed. Alla 20-aastaseid oli 4%, st 101 last või noort. Enese­tapu teinud meeste keskmine vanus oli 49 ja naiste vanus 60 aastat. Seega jätkub suundumus, et elu võtavad endalt nooremad mehed ja vanemad naised, tõdes Rooväli.

Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaater Andres Lehtmets rääkis, et suitsidaalsus on psühhiaatrias kasutusel eeskätt sümptomina, mis tähendab, et sellest ilmneb enne alati märke, see ei juhtu ootamatult, ja kõige sagedasem on see meeleolu­häirete, st depressiooni, eriti aga bipolaarse häire korral. 29% bipolaarse häirega inimestest üritab end elu jooksul tappa.

"See on peamine diagnoos, mis peaks arsti alati eriti tähele­panelikuks tegema," sõnas Lehtmets.

TÜ peremeditsiini lektor Heli Tähepõld ütles, et psühhiaatrilise häire varajane avastamine ja ravimine on peamine võimalus suitsiid ära hoida. See aga pole alati nii lihtne, sest näiteks lastepsühhiaatri juurde on järjekord tavaliselt kolm kuud.

Käisid arsti juures

Uuringust selgus, et suurem osa aastatel 2006–2016 enesetapu teinud inimestest oli viimase eluaasta jooksul puutunud kokku tervishoiusüsteemiga ja käinud perearsti juures. Roovälja sõnul pöördus märkimisväärne hulk neist ka psühhiaatri poole ja tarvitas ravimeid, sealhulgas anti­depressante.

Statistika järgi vajas 2016. aastal tahtliku enese­kahjustuse tõttu arstiabi 1500 inimest, kellest umbes 20% vajas haiglaravi. Rooväli väljendas arvamust, et 1500 on sügavalt alahinnatud arv, sest uuringu aastatel enesetapu teinud inimesed olid sattunud teistest tihedamini ka erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Siiski pole ühelgi EMO arvel nende kohta kirjas enesekahjustuse juhtumit.

Süvaintervjuudest selgus Roovälja sõnul, et väga sageli oli enesetapjatel olnud suhteprobleeme. Nende perekond võis olla purunenud – see võis juhtuda nii päritolupere­konna kui ka oma loodud perega. Tihtipeale oli inimestel haridustee pooleli jäänud ja seetõttu tekkinud alaväärsustunne. Neil oli vähe sõpru või polnud neid lõpuks enam üldse ning paljud said elu jooksul tunda tagakiusamist. Taga kiusata võidi nii tööl, kodus kui ka koolis, kusjuures koolis olid kiusajateks nii kaasõpilased kui ka õpetajad.

Suur mure on alkoholi liigtarvitamine. Vestlustest lähedastega selgus, et mitte ükski neist, kes läks lõpuks enesetapu teed, ei tunnistanud seda probleemi. Hoolimata lähedaste püüetest neid inimesi aidata ja ravile suunata see ei õnnestunud. Lehtmets tõdes, et enamik neid Eesti mehi, kes on läinud oma elu kallale, on seda teinud alkoholijoobes olles.

Kui võrreldi aastatel 2006–2013 ja 2014–2016 toimunud muutusi, selgus, et enesetapu teinute seas oli kasvanud nende osakaal, kellel oli olnud toimetulekuraskusi, kes hooldasid pikka aega lähedast või olid seotud kuritegevusega.

Rooväli rõhutas uuringu käigus ilmnenud märkimisväärset tõsiasja, et sageli ei võtnud lähedased inimese suitsiidimõtteid ja selleteemalist juttu tõsiselt. "Enesetapumõtetega inimest hurjutati: mis sa ajad lolli juttu!" Rooväli tõdes, et seetõttu tundsid lähedased tagantjärele end süüdi.

Polnud rääkida

Uuringust selgus veel, et lähedastel oli pärast suitsiidijuhtumit keeruline toime tulla ja kaotuse üleelamine võttis palju aega, sest puudus tugivõrgustik. Spetsialisti abi pakuti ainult neile, kes olid kaotanud enesetapu tagajärjel lapse, ja alaealise lapsega peredele, kus enesetapu oli teinud lapsevanem.

"Kui küsisime, millest suitsiidi tagajärjel lähedase kaotanud inimesed puudust tunnevad ja kuidas saaksime aidata, mainisid paljud, et nad tahaksid tutvuda ja suhelda inimestega, kes on läbi elanud samasuguse tragöödia. Mõni oli küll käinud leinalaagris, aga kui keegi nutab taga oma 85-aastast vanaema, siis see pole päris sama kui lapse kaotus," kirjeldas Rooväli.

TÜ kliinikumi erakorralise meditsiini arst Kuido Nõmm ütles suitsiidikatsetest rääkides, et EMO-sse jõuavad sellise katse teinud inimesed enamasti ravimimürgistuse tõttu. 2018. aastal sattus EMO-sse 150 enesetapukatse teinud inimest, sealhulgas seitse neist üliraskes seisus.

Nõmm tunnistas, et EMO-s pakutakse psühholoogilist abi väga vähe. Ametlikult saab seal patsienti hoida neli tundi, sest pidevalt peab olema vabu kohti järgmiste traumapatsientide jaoks.

Ka Andres Lehtmets ütles, et suitsiidikatse tõttu EMO-sse viidud inimest peaks hindama psühhiaater, aga tihti pole selleks paraku võimalust.

Nõmme sõnul on haige­kassale tehtud korduvalt ettepanekuid võtta kasutusele teistes riikides toimiv süsteem, et erakorralise meditsiini osakonda võiks jääda kuni 48 tunniks. Seda plaani ei ole heaks kiidetud. Nii sõltubki patsiendile pakutav teenus sellest, kui palju on osakonnas parajasti vabu voodikohti.

Suurem teadlikkus

10. september on juba 15 aastat olnud suitsiidi ennetamise päev. Doktor Tähepõld märkis, et viimati, kui suitsiiditeema selle päeva puhul meedias palju jutuks oli olnud, tuli järgmisel nädalal tema vastuvõtule kolm inimest konkreetse probleemiga. Seetõttu on Tähepõld veendunud, et sellest teemast on vaja avalikult rääkida, et suurendada inimeste teadlikkust ja et nad oskaksid abi otsida.

Tartu Linnavalitsuse hoole­kandeteenistuse osakonna juhataja Maarika Kurrikoff rääkis oma töökogemusest, et kui inimesel on pere toetus ning nad on saanud arsti- ja sotsiaalabi, on suitsiidikatsed ebaõnnestunud ning need inimesed on seniajani meie seas.

"Kui aga juhtub, et need pooled ei suuda omavahel teha head koostööd, ei pruugi paraku nii hästi minna."

Kurrikoff julgustas ka arste pöörduma sotsiaaltöötajate poole, sest neil on olemas teave abi saamise võimaluste kohta, ning raha ei pruugi takistuseks saada.

Üks tähtis uuringus esitatud soovitus on laiendada abi saamise võimalusi nii psüühika- ja sõltuvushäiretega (alkoholism, narkomaania) kui ka krooniliste haigustega inimestele. Samuti rõhutatakse vajadust suurendada elanike teadlikkust sellest, kuidas suitsiidiriskiga inimesi õigel ajal märgata ja aidata.

Uuring korraldati Sotsiaal­ministeeriumi tellimusel ning seda rahastasid Eesti Teadus­agentuur ja Sotsiaalminis­teerium. Uuringu tegid TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut ning sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: