"Oli külm selge aprillipäev, kellad lõid parajasti kolmteist". Nii algab George Orwelli jutustus aastast 1984. Vanasti, kui nii saab juba öelda, tähendas jutustuse esimene lause palju enamat mitmest järgnenud leheküljest. Tänapäevases suhtluses on esimene lause pahatihti ainuke, mida üleüldse teistele edastatakse.

Esimesest lausest ei selgu aga, kui hea looga on tegemist. Selleks tuleb teksti rohkem süüvida. Kuid just siis sünnibki sissejuhatava lausega midagi uut. See muutub oluliseks. Algas ju sellest reis loo maailma. See kujundas meeleolu ja tõukas edasi liikuma, nagu oleksid juba ammune tuttav.

"1984" räägib tulevikust. George Orwelli lugu ilmus 1949. aastal. Lugu iseloomustab meie tänast aega pelgalt juba seetõttu, et selles kasutatakse mitmed fraase, mida kirjutamise ajastul ei tuntud. Olgu nende näited "suur vend", "mõttepolitsei", "tõeministeerium", "mäluauk" ja näitena metatasemest "orwellilik" jne. Argikasutuses kohtab neid kõnekäände harvem, aga seda suurem on mõistmisega kaasnev närvikõdi, kui kõrva kostub loos kasutatud keel. Vähemalt teavad kõik, mida siis mõeldakse.

Loo endaga taheti hoiatada individuaalse vabaduse kaotamise eest. Ajajärgust kui kõik sinu tegemised kulgevad kellegi, antud juhul "suure venna" valvsa pilgu all. Igaühe valikuid vormib tehnoloogia abil kõikideni ulatuv õiget valest eristav "tõeministeeriumi" ideoloogia, millele allumise üle peab vahti "mõttepolitsei". Totaalse kontrolli eesmärgiks on ülistada ja luua ebaõiglust.

Sllele kõigele on kuidagi kõhe mõelda. Umbes sama kõhe nagu külmal ja selgel aprillipäeval, kui kell võiks lüüa mõne õnnelikuma arvu kordi. Selle esimese kõrval võib olla mõnes raamatus viimane lause isegi olulisem. Näiteks Yuval Noah Harari inimese tulevikku käsitleva "Homo Deus" lõppu jäetud küsimus, mis juhtub ühiskonna, poliitika ja igapäevaeluga kui teadvusel mitte olevad, aga kõrge intellektiga algoritmid tunnevad meid paremini, kui tunneme end ise.

Eelmisel aastal sooritas üle miljoni ameeriklase enesetapukatse, millest õnnestus 47 000. Seegi on avalause. Washigton Posti lugu käsitleb enesetapu ennetust, püüdlusi märgata muutusi inimeste käitumises. Paistab, et loodus pole pidanud kaasinimestes sellise äratundmise võime arengut oluliseks, sest kurb sündmus tabab üllatusena isegi lähedasi pereliikmeid.

Mõneti oodatava arenguna on hakatud abi otsima tehisintellektist ja masinõppest. Inimeste kohta koguneb igasuguseid andmeid kasvavas hulgas. Nendest ammutatav informatsioon võib sisaldada killukesi hingesoppide varju jäävast maailmast. Esmapilgul tervishoiu valdkonna arendustegevusest on huvitunud üllatavalt paljud eraettevõtted, millel pole tervishoiuga mingit seost. Mõneti paratamatult on neist suurimaks tegijaks Facebook, mille kätte koguneb inimeste elu kirjeldavaid andmeid erakordselt palju.

Facebook muutus tahtmatult populaarseks masendunute appihüüete tribüüniks, vahendades muuhulgas reaalajas kümneid enesetapukatseid. 2017. aasta alguses tutvustas ettevõte tehisintellektile rajaneva suitsiidide ennetamise algatust, mille käigus püüab masin analüüsida suhtluskeskkonnas liikuvate sõnade põhjal kasutajate meeleolusid ja tegevust. Süsteem teavitas ebatavalistest juhtumitest vastavat valvetoimkonda, mis informeeris pärast omapoolset kontrolli politseid. On ju Facebooki kasutada nii isiku nimi kui ka tema asukoht. Aastas edastati USA politseile umbes 3500 vastavat teadet ehk keskmiselt kümme korda päevas.

Koostöö teiste riikidega toob esile nähtuse süngema poole, mitte et keegi ei sooviks suitsiidiennetusega tegeleda. Probleem on seadustes ja siis veel ühes olulises küsimuses ehk milline tohib olla eraettevõtte roll taolise info omamisel ja sellega raha teenimisel. Eriti valus on selles kontekstis just Facebooki mainimine, mis on kogunud inimeste manipuleerimisega hulganisti kurja kuulsust.

Olgu nende näideteks kinnisvaraarendajatele pakutud teenus vältida reklaamimast elamispindu näiteks puuetega inimestele, mõne usu või kultuuri esindajatele jne. Firma on pakkunud reklaamiandjatele profileeritud juurdepääsu masendunud ja ängis teismelistele, et ära kasutada nende haavatavust. Ameeriklaste näitel on probleem, et firma võib saata suvalise inimese koju politsei juhul, kui nende algoritm on kellegi välja valinud jne.

Keegi ei vaidle üleva eesmärgi vastu, aga seda enam peame teadma vastust küsimusele, mis juhtub ühiskonna, poliitika ja igapäevaeluga kui teadvusel mitte olevad, aga kõrge intellektiga algoritmid tunnevad meid paremini, kui tunneme end ise. Olgu mainitud, et Orwelli peategelase vaevamise lugu lõppeb sõnadega: "Ta armastas Suurt Venda".

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".