Riik tahab elusid päästa ja tellis uuringu. Nüüd vajavad teadlased sinu abi ({{commentsTotal}})

Teadlased kutsuvad suitsiidi teinud inimeste lähedasi uuringus osalema.
Teadlased kutsuvad suitsiidi teinud inimeste lähedasi uuringus osalema. Autor/allikas: Wikimedia Commons

See on väga valus, aga me peame sellest rääkima ja teadlased peavad seda uurima, sest see võib päästa minu, sinu ja meie lähedase elu.

Sotsiaalministeerium on palunud Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi teadlastel uurida, miks inimesed ennast tapavad ning kuidas teha nii, et nad seda ei teeks.

Selleks, et teadlased saaksid kirja panna soovitused enesetappude ennetamiseks, tahavad nad rääkida inimestega, kes 2016. aastal kaotasid enesetapu tõttu oma lähedase: pereliikme või sõbra.

Selliseid inimesi on üksjagu. Statistika ütleb, et 2016. aastal võttis endalt Eestis elu 183 inimest.

Teadlased soovivad just tol aastal enesetapu läbi hukkunute lähedastega vestelda. Vestlusel uurib intervjueerija inimese mõtteid ja tähelepanekuid seoses kaotatud lähedase elu ja enesetapuga. Uuringuga selgitatakse välja, mida tuleks teisiti teha, et Eestis vähem suitsiide oleks.

Uuringu projektijuht Liis Rooväli, mis saab siis kui inimene tahab teid aidata, kuid ei suuda veel enesetapu teinud lähedasest ja sündmusest rääkida, mis siis kui see osutub liiga valusaks?

Selgitame kõigile uuritavatele enne intervjuud, et kui kõlab küsimus, millele ta ei soovi vastata, siis võib ta selle vahele jätta.

Samuti võib uuritav igal ajal intervjuu täielikult katkestada ja öelda, et ta ei taha rohkem rääkida. See tähendab, et kui inimene on avaldanud soovi uuringus osaleda, ei võta ta sellega endale ühtegi kohustust ja võib igal hetkel ümber mõelda.

Miks suitsiididest rääkimine nii raske on?

Me peame mõistma, et inimene on kaotanud oma lähedase ja sellisel juhul on kaotus olnud  väga ootamatu ja väga ebaloomulik.

Kas enesetapu teinud inimese leinamine on kuidagi teistmoodi kui näiteks raskesse haigusesse või loomulikku surma surnud inimese leinamine?

Kindlasti on see mõnevõrra raskem. Kui inimene sureb haiguse tagajärjel, on tema lähedased sellega üldjuhul kursis ja igale haigusele on bioloogiline seletus. See aitab olukorraga leppida.

Enesetapu puhul jäävad lähedasi sageli painama mõtted, kas seda oleks saanud ära hoida ja kui, siis kuidas.

Valdavalt kipuvad enesetappe tegema just nooremad inimesed [statistika järgi esineb Eestis suitsiide kõige enam alla 65-aastaste meeste seas – toim.], mis teeb samuti kaotuse valusamaks.

Kas ühiskond võiks või peaks suitsiididest rohkem rääkima?

Kuni viimase ajani oleme vaimsest tervisest avalikult üldse väga vähe rääkinud.

Ka suitsiiditemaatikast tuleks kindlasti rääkida, aga me ei tohi teha seda nii, et keegi sellest innustust või julgust juurde saaks. Samas me peame teadvustama põhjuseid, miks inimesed selliste mõtete ja tegudeni jõuavad – depressioon on Eestis väga suur probleem ja selle lahendamisega tuleb tegeleda.

Antud uuringu ja intervjuudega tahamegi minna väga sügavale nende inimeste lugude sisse ja saada aru, mis enne enesetappu nende elus toimus: mis läks valesti ja mis olid need asjaolud, mis teda sellise sammuni tõukasid.

Muidugi on iga inimese lugu erinev. Kuid kui me oleme kuulanud ja analüüsinud piisavalt palju lugusid, leiame sealt üles ka sarnase mustriga tegurid, mis võivad tüüpiliselt enesetappudele eelneda. Viimaks kõrvutame analüüsi tulemusi ka teaduskirjanduses ilmunuga.

Me loodame nii teada saada, mida Eestis tuleks teisiti teha, et meil oleks tulevikus vähem enesetappe.

Eesmärk on väga üllas, kuid te uurite ikkagi väga isiklikku ja väga valusat teemat. Sellest rääkimine nõuab sageli suurt eneseületust. Mis kasu suitsiidi teinud inimese lähedasel teie uuringus osalemisest olla võib?

Kellegi lähedast see loomulikult tagasi ei too, aga uuringus osaleja võiks tunda, et teeb sellega teistele suure teene. Oma lugu rääkides võib ta aidata kellegi teise enesetapu ära hoida.

Sellised süvaintervjuud on rääkija jaoks teatud määral ka teraapilise iseloomuga. Seda on näidanud mitmed teadusuuringud. Intervjueerija on professionaalne kuulaja, kes pühendub tund aega või veelgi kauem väga konkreetselt intervjueeritava probleemidele ja tema peas keerlevatele mõtetele.

Me uurime ka seda, kuidas lähedane leinaga toime tuli ning kas ja kust ta abi sai, millest ta sel perioodil puudust tundis.

Selle kõige põhjal saame Sotsiaalministeeriumile teha väga konkreetsed ettepanekud, kuidas tulevikus enesetappa ära hoida ja kuidas aidata nende lähedastel olukorraga paremini toime tulla.

Kui inimene on otsustanud teie uuringus osaleda, siis mis edasi saab?

Kui inimene meie poole pöördub, siis esmalt seletame talle, mida see uuring endast kujutab: kui kaua intervjuu kestab, millistel teemadel me intervjuul räägime.

Koht, kus intervjuu toimub, sõltub sellest, kus inimene elab. Meil on professionaalsed intervjueerijad nii Tallinnas kui Tartus ning vajadusel sõidame intervjuusid tegema ka teistesse kohtadesse üle Eesti. Kohavalik sõltub intervjueeritava eelistustest. Samas, kui intervjueeritav ei ela Eestis või ei soovi meiega näost näkku kohtuda, saame intervjuu teha ka Skype’i või telefoni vahendusel.

Intervjueerijad on arsti ja sotsioloogia taustaga Tartu Ülikooli teadlased, kes on saanud antud teema käsitlemiseks vastava väljaõppe. Jagame uuringus osalejale teavet ka selle kohta, millistelt psühholoogidelt, arstidelt või usaldustelefonidelt ta vajadusel täiendavat abi võiks küsida.

Pärast vestlust kirjutame intervjuu salvestuse ümber ja analüüsime selle sisu põhjalikult. Juhul kui intervjueeritav on nõus uuringus osalema, kuid ei soovi, et tema vestlus salvestatakse, kirjutab intervjueerija vestluse sisu üles. Uuringu tulemused avaldame ainult üldistatud kujul, lahkunu ega tema lähedane ei ole kuidagi tuvastatavad.

Uuringu järgselt hävitame kõik salvestused ja üleskirjutised. Tagame kõigile uuringus osalejatele täieliku anonüümsuse.

Kui inimene pole ikka veel kindel, kas ta tahab teie uuringus osaleda ja kurba sündmust meenutada, siis kui kaua tal otsustamiseks aega on?

Intervjuud toimuvad aprillis ja mais. Kui keegi kõhkleb, võib ta loomulikult enne otsuse langetamist rahulikult selle peale mõelda. Kuid ta võib meiega ka kohe ühendust võtta ja alles seejärel osalemise või mitteosalemise üle otsustada.

Uuring “Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade”

  • Vestlus-intervjuus osalemine on vabatahtlik ja anonüümne.
  • Intervjuusid viivad läbi kogenud Tartu Ülikooli teadlased.
  • Uuring kestab käesoleva aasta märtsikuust  maikuuni.
  • Osalemise soovi ja tekkinud küsimuste korral palun kontakteeruda e-posti aadressil uuring2018@ut.ee või telefonil 737 4200 tööpäeviti kl 9–16.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: