Kokkuvõtlikult lõppeb igal aastal enneaegselt rohkem kui 800 000 inimese elu. Traagiliste sündmuste suhtarv varieerub riikide vahel aga rohkem kui 40 korda. Samas peegeldavad näitajad ka erinevaid sotsiaalseid ootusi, soorolle ja majandussotsiaalseid tegureid. Kui näiteks Põhja-Koreas tegi 2012. aastas 100 000 inimese kohta enesetapu pea 40 inimest, siis Lõuna-Koreas tegi sama pea 37 inimest.

Laiemalt on probleem teravaim Euroopa kesk- ja idaosas ning Aasias. Islami ja katoliku usku riikides on enesetappude arv reeglina religiooni eripärade tõttu madalam. WHO nendib samas, et mitmetes riikides on andmete kvaliteet kehv ja enesetappude tegelike arvu leidmist takistab nii sotsiaalne stigma kui otsene keeld oma elu lõpetada. Tasub märkida, et tegu on ka esimese WHO vastava raportiga, kuna enesetappe käsitleti varem pigem negatiivse käitumise kui haigusega.

Enesetapjate keskmine vanus sõltub suuresti riikide arengutasemest. Kui madalama ja keskmise sissetulekuga riikides on kriitiliseks perioodiks 15-30. eluaasta, mille järel enesetappude suhtarv aeglaselt, kuid stabiilselt langema hakkab, siis kõrgema keskmise sissetulekuga riikides seostub probleem pigem vanemaealistega. Sellele vaatamata on see üheks juhtivaks surmapõhjuseks ka 15-29 aasta vanuste noorte täiskasvanute seas, keda füüsilised terviseprobleemid enamasti ei kimbuta.

Raport näitab ka, et sagedamini teevad enesetappe tüüpiliselt impulsiivsema iseloomuga mehed. Eriti joonistub see välja arenenud riikides, kus vahe on kolmekordne. Arenevates riikides on enesetapjalikud mõtted pigem iseloomulikud naistele, kelle katsed endalt elu võtta pole tihti ka edukad.

Valdav enamik enesetappudest leiab aset varajastel hommikutundidel, mil teiste inimestega suhtlemine raskendatud on, või hilistel öötundidel, tõenäoliselt kaasnevalt alkoholi tarvitamisega.

Raportis märgitakse, et enesetappude arvu aitavad vähendada juba lihtsad meetmed, näiteks valuvaigistite ja tulirelvade kättesaadavuse piiramine ning eneselt eluvõtmiseks sobivate paikade turvalisemaks muutmine. Näiteks aitas Uus-Meremaal vaateplatvormi lähistel juba see, kui selle juures autoparklat veidi kaugemale viidi.

Ent taolised meetmed aitavad olulisemalt vähendada vaid impulsiivselt, ootamatuna sisuga halbade sündmuste najal toimuvaid enesetappe. Laiemate sotsiaalsete probleemide korral on vajalikud terve ühiskonna jõupingutused. Nõnda soovitab WHO töötada välja vastavad riiklikud strateegiad, mis on seni olemas vaid 28 riigil.

Eesti on vaimse tervise heaolule suunatud tegevusplaan alles loomisjärgus. Aasta-aastalt on enesetappude arv langustrendi näidanud. Kui 2012. aastal tegi WHO raporti kohaselt 100 000 elaniku kohta enesetapu 17,5 inimest, siis eelmisel aastal võttis endalt 100 000 elaniku kohta elu 15,9 inimest. Sellele vaatamata hukkub enesetapu läbi jätkuvalt rohkem inimesi kui liiklusõnnetuste, tulekahjude ja uppumiste tõttu kokku.

Tutvu raporti ja riikide statistikaga.

Enesetapumõtetega inimestele pakub tuge ja abi MTÜ Eluliin - eestikeelne usaldustelefon on 655 8088 ning venekeelne 655 5688 (mõlemad töötavad E-P kella 19-07). Samuti on Eluliinil psühholoogilise kriisiabi telefon 631 4300 (E-R kella 9-20).