Olgu näitlikustamise meenutuseks juhtum Austraaliast Tasmaanias, kus eemaldas ühes kinnisvarafirmas kolleeg töökaaslase oma Facebooki sõprade seast, mille peale kaebas äraütlevas käändes sõbra staatusega osapool kolleegi kohtusse, süüdistades teda terroriseerimises, ängistuse ja depressiooni põhjustamises.

Samuti on räägitud sotsiaalmeediasse kuhjuva säravama ja õnnelikuma elu kognitiivsest dissonantsist, mida kogetakse, kui Facebooki lehelt silmad oma elule pöörata. See ei ole nii ilus. Asjaolu, mis teeb kurvaks. Kusjuures kellegi elu pole nii ilus, nagu teistele peegeldatakse, andes põhjust rusutunde epideemiale.

Värskem ja tõsiselt võetav uuring baseerub 1787 USA 19–32 aastasel sotsiaalmeedia kasutajal. Pittsburghi ülikooli meedia, tehnoloogia ja terviseuuringute keskuses võeti vaatluse alla 11 levinumat sotsiaalmeedia platvormi Facebookist, Youtube'ist ja Twitterist Instagrami, Vine'i ja LinkedInini. Leiti, et keskmiselt kasutatakse sotsiaalmeediat 61 minutit päevas, kokku 30 korda nädalas.

Keskmine tähendab, et mõned kasutasid harvemini ja lühemat aega ja keegi tegi seda rohkemal määral. Sotsiaalmeedia kasutuse variatiivsust võrreldes avastati, et koos suurema kasutussagedusega kaasneb 2,7 korda suurem risk depressiooni tekkimiseks. Uuringu autorid tunnistavad, et kogutud andmetest ei saa välja lugeda põhjuslikkust.

Täiesti võimalik võib olla, et sotsiaalmeedia suurem kasutussagedus on sümptom depressiivsusele kalduvusest, mis siis omakorda on selle keskkonna kasutuse põhjuseks. Samas pole depressiooni riski põhjuste seast välistatud sotsiaalmeediast pärit tegurid. Teadlased osutavadki nn Facebooki depressioonile kui nähtusele, milles inimesed tajuvad, et ei suuda sotsiaalmeedias kujunenud normide täitmisega hakkama saada. Lõpuks võib vastus koosneda mõlemast tegurist, st nii kalduvusest depressioonile kui ka seda soosivast keskkonnast.

Paraku ei päästa õige vastuse teadmine masendust tekitavast statistikast, mille järgi on WHO andmetel depressioonist kujunenud peamine üleilmne töövõimetuse põhjus. Uurimisrühma juht Brian Primack jääb optimistiks lootes, et sotsiaalmeedia ei ohusta kõiki selle kasutajaid ja võibolla õnnestub sama keskkonda kasutada vahendina, millega depressiooniriski kasvu tõrjuda.

Hea doktor Primack ei paku ühtegi lahendust. Tõenäoliselt ei sobi selleks viimasel ajal populaarseks muutunud antidepressandid. Sellele omakorda viitavad Taani teadlased, kes analüüsisid 70 sõltumatu kliinilise uuringu tulemusi kokku 18 526 patsiendiga ja jõudsid järeldusele, et viiest kõige populaarsemast depressiooniravimist ükskõik millise kasutamine kahekordistab laste ja noorte seas agressiivsuse ja enesetappude riske.

Kahjuks ei võimalda need mahukad uuringud teha täpsemaid järeldusi riskikäitumiste sisu osas, sest ebameeldiva järeldusena leiti lisaks enamustest uuringutest tõsiseid puudujääke ja esitati sellest tulenevalt ekslikke või eksitavaid järeldusi.

Küll aga jätaks alles optimisminoodi viitega Holly Elmore'ile, kes oli depressiooniga tõsises hädas. Holly elu oli ilus. Aastatel 2012 kuni 2014 ta kihlus, abiellus, alustas õpinguid doktorantuuris ja kõigest sellest sündis arvukalt ilusaid pilte, mis jõudsid Facebooki. Kui vaid poleks olnud seda õõnsat tunnet. Tunnet süvenevast väärtusetusest ja tühjusest. Tunnet jõuetusest, millest sai ta jagu vaid tahtejõuga argielu korraldades. Seda kuni miimiliste lihaste kontrollini välja, püüdes teiste jaoks manada ette rõõmsat nägu.

See tõi ta mõtteni, mille leiab amerikanismist ''Fake it till you make it''. Holly otsustas pingutada ja paista Facebookis rõõmsamana, kui ta end tegelikult tundis. Ta lähtus loogikast, et antud juhul ei valeta Facebookis tema, vaid valetajaks on tema aju, mis kuvab talle täiesti toredat elu võimatult talumatuna. Depressiivse Holly jaoks toimis Facebook raviva mäluna, et elu on ilus. Ta sai depressioonist jagu.

Nüüd jääb vaid loota, et Facebookis ei ole ülekaalus taolise ravi harrastajad, sest see oleks ju tõeliselt masendav.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.