Sageda sotsiaalmeedia kasutuse depressiooniga sidumiseks napib tõendeid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Noortedepressioonis ei tasu süüdistada suhtlusvõrgustikke.
Noortedepressioonis ei tasu süüdistada suhtlusvõrgustikke. Autor/allikas: jasonahowie/Creative Commons

Noorte depressioonis ja teistes vaimse tervise probleemides interneti ning eriti sotsiaalmeedia süüdistamine on ennatlik, selgub briti teadlaste süstemaatilisest ülevaatest.

"Põhivoomeedias räägitakse laste vaimse tervisega seonduvatest probleemidest üha rohkem. Seal on faktid taga. Diagnoose pannakse sagedamini ja ka rohkem noori saab ravi. Meedia arvates on selle üheks peamiseks põhjuseks internet. Kuid leidsime, et tegelikult ei esitleta neis lugudes reeglina piisavalt tõestusmaterjali," nentis Niall McCrae, ilmunud ülevaate esimene autor ERR Novaatorile antud intervjuus.

Suurbritannias asuva King`s College Londoni vaimse tervise lektor nentis, et meedias kajastamist leidvad uudislood põhinevad sageli üksikutel uurimustel. Neis võib osaleda vaid näiteks paarsada Hong-Kongi õpilast. Tulemuseks on aga üheselt mõistetavad pealkirjad nagu "Facebook põhjustab depressiooni". See on reeglina põhjendamatu üldistus.

Teaduskirjandust koondavates andmebaasides tehtud otsingutega õnnestus McCrae töörühmal leida 11 otseselt noortedepressiooni ja sotsiaalmeedia vahelisi seoseid käsitlenud tööd. Kokku põhinesid need 12 646 alla 18-aasta vanuse noore kohta kogutud andmetel. "Kuigi leidsime sotsiaalmeedia kasutuse ja depressiooni vahel nõrga seose, polnud see piisavalt tugev, et sellel oleks ennustuslik väärtus. Ei saa kohe kuidagi öelda, et sotsiaalmeedia kasutamine tekitab depressiooni," rõhutas lektor.

Samal ajal ei saa uurimustest ka üheselt välja lugeda, kas depressiooniga noorukitel tekkis see sotsiaalmeedia kasutamise tõttu või kasutavad kõrgema depressiooni haigestumise riskiga noorukid seda sagedamini. Samas ei tähenda see, et ei leiduks sotsiaalmeedia kasutust depressiooniga siduvaid psühholoogilisi mehhanisme.

Näiteks kasutavad eriti naised sotsiaalmeediat üksteise võrdlemiseks ja arvustamiseks. "Selle mõju võib olla mõnikord päris karm. Eriti kui nad teiste hulka ei sobitu. Küberkiusamine on täiesti reaalne nähtus," nentis McCrae. Mööda ei saa vaadata ka une puudujäägist, mis võib tekitada meeleolulangust nii lühikeses kui ka pikas plaanis. Lisaks ei saa virtuaalmaailmas toimuv suhtlus asendada reaalset maailma täielikult.

"Teisisõnu leidub terve rida viise, kuidas võib soodustada ülemäärane internetikasutus depressiooni tekkimist. Ent samal ajal saab see töötada ka teises suunas. Internet pakub tõrjututele võimaluse leida koht, kust toetust leida," lisas lektor.

McCrae rõhutas, et kuigi viimastel kümnenditel toimunud tehnoloogiline progress on olnud määratu, kujutab internet endas olemuslikult vaid meediumit. Sotsiaalmeedia pole sõnum. Nende loomiseks ja pidamiseks on vaja inimesi.

"Näeme virtuaalmaailmas käitumist, mis on meid alati saatnud. Koolis on kahjuks alati lapsi kiusatud. Alati on olnud ka teismelisi, kes end tõrjutuna tunnevad. Sotsiaalmeedia on probleemile lihtsalt valgusvihu suunanud," laiendas lektor. Teisisõnu pole inimesed tema hinnangul interneti ja sotsiaalmeedia tõttu radikaalselt muutunud.

Mees lisas, et samas on muutunud viis, kuidas vaimse tervise probleeme ja depressiooni ühiskonnas käsitletakse. "Tänapäeva noored on õnneks vaimse tervisega seonduvaga paremini kursis, kui ükskõik milline eelnev põlvkond. See võib olla osaliselt sagenenud diagnooside ja ravijuhtude arvu kasvu taga. On oluline teada, et noored ei mõtle sümptomeid lihtsalt välja, vaid teismeiga ongi keeruline," sõnas McCrae. Depressiooniepideemiast rääkimine on sellisel kujul tähendusetu.

Lektor tõdes, et vaimsete häirete ja sotsiaalmeedia kasutamise vahelise seose osas üheste järeldusteni jõudmine on keerukas. Raskusi tekib juba vajalike uuringute väljamõtlemisega. Hakatuseks on raske leida teismeeas inimesi, kes sotsiaalmeediat ei kasuta.

"Me ei saa seda otseselt võrrelda. Sotsiaalmeedia kasutamise aega mõõtvates uuringutes pole võimalik aga teada, kas uuritavatel oleks depressioon diagnoositud sellest sõltumatult. See võis sümptomeid hoopis leevendada," mõtiskles McCrae.

Abi võiks olla uuringutest, kus jälgitakse samu teismelisi mitu aastat ja samal ajal tehakse nendega regulaarselt intervjuusid. "Meil on vaja teadlastena inimestega rääkida ja neilt otse kuulda, mis nende elus ja peas toimub, mitte uurida vaid Exceli tabeleid" lisas lektor.

Artikkel ilmus ajakirjas Adolescent Research Review.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: