Kui neid veel ei ole, võid olla kindel, et ta ei jäta su tulevikus sündivaid lapsi rahule. Seejuures kasutab ta sagedasti valet, ajab süü teiste kaela ja on kahepalgeline, lubades endale seda, mille eest teisi hurjutab. Ühesõnaga üks paras sänikael. Temaga kohtumiseks piisab pilgust peeglisse.

Anudes armu kohustuslikust eneseanalüüsist, vaadakem, mida on teada teiste kohta. Teemaks on lapsevanemate õigus teha lastele etteheiteid nende liigse telefoni või muu ekraaniga meediaseadme kasutamise osas. USA-s tegutsev noorte meediaharjumuste uuringule pühendunud mittetulundusorganisatsioon Common Sense Media uuris USA täiskasvanud elanikkonda esindava läbilõikeuuringu käigus 1786 lapsevanema meedia kasutamise harjumusi. Muude küsimuste seas uuriti, kas nad peavad seoses meedia ja tehnoloogia kasutamisega ennast lastele heaks eeskujuks.

Enne vastuse kuulmist võiks hetkeks küsida, mida soovisid uurijad selle küsimusega teada saada. Kas nad ootasid üllatust? Midagi, mida olnuks raske ette aimata. 78 protsenti vanematest pidas end lastele heaks eeskujuks. Nende arvates kontrollivad nad oma meedia ja ekraanidega seadmete kasutamist sel määral, et lapsed võiksid neist õppust võtta.

Kuna nad seavad end tehnoloogiat puudutavates küsimustes kõrgemale astmele ja see kombineerub loomuliku vanemliku vastutuse tajumisega, kujuneb neis samasugune hoiak, nagu on riigil oma liikmete suhtes. Selleks on soov kontrollida laste meedia sisu sel määral, et nad on valmis ohverdama laste privaatsuse.

Kaks kolmandikku lapsevanematest nõustus väitega, et laste meedia sisu kontroll on laste privaatsusest olulisem. Kontrolli määr sõltus sissetulekust. Madala sissetulekuga peredes valitsesid laste meediakasutust ''alati'' või ''enamuse ajast'' pea pooled vanemad. Keskmise sissetulekuga demograafilises valimis esines see kahel viiendikul ja suure sissetulekuga vanematest nõustus väitega kolmandik.

Suhtumine laste privaatsusesse on üllatav arvestades, et viimaste uuringute põhjal peab 92 protsenti ameerika täiskasvanuid online-privaatsust probleemiks. Umbes poolte puhul on probleem muutunud aasta jooksul tõsisemaks. Seejuures oli umbes poolte jaoks isiklik privaatsus olulisem kui riiklik julgeolek, st nad ei lubaks enda meediakasutust teistel kontrollida. Samas kodus need privaatsust puudutavad normid muutuvad. Keegi ei pea tegelema millegi halvaga, aga vähemalt osa kontrolli vajadusest tuleneb isiklikust riskikäitumisest. Lisaks mõjutab kodune usaldamatus ja järelevalve uue põlvkonna suhtumist privaatsusesse ühiskonna tasemel.

Üllatavalt ei ole kontrollimise soovi põhjustavates murekohtades esikohal vägivaldne, seksuaalne või muul moel emotsionaalselt ohustav sisu. Neid pidas mõõdukaks või suureks probleemiks kõikidest vanematest umbes kolmandik. Natukene enam kui pooled lapsevanemad pidasid ekraaniga seadmete liigset kasutamist vähese kehalise aktiivsuse põhjustajaks. Umbes veerand lapsevanematest olid mõõdukalt või väga mures, et sotsiaalmeedia kahjustab laste suhtlusoskust.
Kahe kolmandiku arvates nad ei pea lapsi kuigi pikalt keelitama, kui soovivad, et nad oma seadmed sulgeksid.

Raskem on poistega, kelle puhul 41 protsenti vanematest pidasid sama tegevust ''võitluseks''. Tüdrukute puhul esines püstihäda 31 protsendil juhtudest. 43 protsendi vanemate arvates veedavad lapsed liiga kaua aega online-maailmas.

Nüüd siis peeglisse vaatamise hetk. Lapsevanemad viibivad samades meediaseadmetes keskmiselt 9 tundi ja 22 minutit. Tööle kulub sellest ca poolteist tundi. See tähendab, et nad pole lastest paremad. Või õigemini on küll, vähemalt enda arvates!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.