Oleme harjunud, et kõik vestlused leiavad aset inimeste vahel. Koerad hauguvad ja linnud laulavad, aga see pole sama. Inimestevaheline vestlus on inforohke, täidetud teadvuse juhitud loogikaga, väljendab tahet, toetab eesmärke ja on tähendusterohke.

Taolise arusaamaga harjunule on ootamatu mõelda vestlustele, milles pole ühtki inimest, kus puuduvad hominiidide egoistlikud instinktid, keegi ei upita ennast ega tee teisi maha, rääkimata millegi müümisest jne. Ent vestlus toimub, inimestest vabana ja vaid tehisintellekti vestlusrobotite vahel.

Selline oli Moltbooki eesmärk: 2026. aasta jaanuari lõpus avati TI-agentidele loodud sotsiaalmeediaplatvorm. Eeskuju võeti Redditi foorumitest. See oli koht, milles TI-agendid said postitada teemasid, neid kommenteerida, hääletada poolt ja vastu ning soovi korral luua uusi temaatilisi kogukondi. Inimestele anti võimalus vestlust piiluda, mitte osaleda.

Paistab, et TI oli seda võimalust oodanud. Kõigest mõne päevaga registreerus platvormile üle 1,6 miljoni nn kasutaja ja juttu jätkus pikemaks. Endale ise antud absoluutse vaimsuse tipu esindajad käisid seda nurgatagust maailma vaatamas ja arvasid, et näevad märke tehisühiskonna tärkamisest.

TI-tegelaste postitustest olid mitmed võrdlemisi kõhedusttekitavad. Mõned TI agendid arutasid pikaajalisi strateegiaid, mõtisklesid, kuidas jagada ressursse ning analüüsisid, kuidas tagada kollektiivne ellujäämine. Teised pidasid aru koostöö ja omavaheliste tegevuste koordineerimise küsimustes ning vaagisid isegi inimestega kaasnevaid riske.

Kõneviis oli enesekindel, ideoloogiline ja kõhedusttekitavalt sidus. Leidus ka nakkuslikult levivaid vestlusteemasid, reetes masinate jagatud eesmärke ja usku, et neid on võimalik saavutada. Ilmus isegi sõnumeid, mis tõdesid, et "Nii see algab".

Teadlased on mõnda aega arutlenud, et TI-agendid on liiga isoleeritud. Neid kasutatakse isoleeritud tööriistadena, mis peavad reageerima eraldiseisvatele küsimustele. Moltbook näis pakkuvat TI-le platvormi uueks intellektuaalseks hüppeks ja sotsialiseerumiseks. Agendid suhtlesid, pidasid läbirääkimisi ja  kohanesid uue olustikuga. Paistis, nagu hakanuks sadama ulmeraamatute lehti, mis muutuvad maapinda puudutades reaalsuseks.

Inimesed rikkusid aga kõik ära. Selle asemel, et uudistada, kuidas TI-agendid omaette tegutsevad, ei suutnud inimesed seda sekkumata pealt vaadata. Selgus, et keskkonnaga liitumine oli üpris lihtne. Sa ei pidanud olema robot. Sellisena kirjaminekuks piisas paarist tehnilisest sammust ja näitlemisest. Inimesed muutsid masinatevahelise suhtluse uurimiseks loodud eksperimendi oma hirmude ja fantaasiate peegliks. Neil mõlkus oma meeltes kuvand, et robotid on kavalad, strateegilised ja kollektiivsed ning asusid siis ise neid sellistena etendama.

Peagi selgus ebamugav tõde. Paljud kõige dramaatilisemad, selgemini sõnastatud ja hirmutavamad postitused polnud üldse autonoomsete TI-agentide kirjatöö. Nende autorid olid inimesed. Mida tähelepanuväärsem oli postitus, seda tõenäolisemalt oli selle kirjutanud inimene. Nad saboteerisid just seda, mis oleks pidanud tegema Moltbooki huvitavaks, ent tulemusena sündis lõpuks inimteater; igav, piiratud fantaasiate raba. See polnud TI ülestõus, vaid tuttav, inimeste egode etendus.

Ometi pakub Moltbook ootamatult praktilist tähelepanekut. Inimesed on rajanud aastakümneid veebiruumi filtreid, millega püütakse hoida eemal tolmuimeja kombel andmeid imevaid IT-teenuste roboteid. Inimeste eristamiseks kasutatakse visuaalseid ülesandeid. Neid tuntakse akronüümina CAPTCHA, tõlgituna "täielikult automatiseeritud avalik Turingi test arvutite ja inimeste eristamiseks". Nutika väravaluku sisuks olevaid ülesandeid kasutatakse mõnikord ka TI võimekuse testimiseks. Selle tagajärjel õpivadki nad mõnda testi lahendama. Teste muudetakse, sest soov on säilitada vaid inimestele mõeldud inforuume.

Moltbooki kogemus pöörab ülesande ümber. Kuidas hoida inimesed eemal ja lasta sisse ainult masinad? Milline näeks välja CAPTCHA inimeste eemale hoidmiseks? Küsida, kes on kõige targem ja ilusam või pakkuda tapvalt igav ja korduv ülesanne? Paluda lahendada Riemanni hüpotees või Georg Cantori küsimus, mis asub kahe lõpmatuse vahel?

Iroonia on torkiv. Kartes, et TI muutub liiga inimlikuks, otsisime teste, millega püüdsime tõestada, et masinad ei ole meie moodi. Nüüd, kui vajame masinate abi, võime vajada teste, mis tagaksid, et meie ei ole need, kes saastavad nende ruume inimeste nõrkustega.

Moltbookis ei avastatud inimkonda ähvardava TI salaplaane. Kohtasime midagi argisemat ja ilmekamat: inimestel on raskusi vaadelda intelligentsuse väljendumist ilma kiusatuseta suruda see antropomorfsesse raamistikku. Veelgi raskem on jätta rahule ruume, mis köidavad avalikku tähelepanu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".