Põhjus seisneb asjaolus, et teadlased kasutavad inimeste tehnoloogiakasutuse uurimiseks küsitlusi. Inimeste enda arvamus seadmete kasutust ei pruugi olla seotud aga sellega, kui palju kasutatakse neid tegelikult. Isetäidetavate küsitluste tulemuste põhjal on jõutud muu hulgas järeldusteni, et nutitelefonide suurenev kasutamine suurendab teismeliste enesetappude arvu ja vähendab seksuaalset aktiivsust.

David Ellis ja tema kolleegid Lancasteri ülikoolist seadsid nüüd need järeldused kahtluse alla. Meeskond vaatas läbi kümme laialdaselt kasutatavat küsitlust, mida on kasutatakse ekraaniaja kasutamise uurimiseks, nagu "Mobiiltelefoni probleemkasutuse skaala" ja "Nutitelefoni sõltuvuse skaala". Neis uuritakse kasutajatelt, kui tihti kasutavad nad oma telefoni ja/või kui probleemseks nad seda peavad.

Seejärel võrdlesid nad 280 inimese vastuseid nendele küsitlustele objektiivsete andmetega rakendusest Apple Screen Time, mis mõõdab, kui palju inimesed oma telefoni kasutavad. Muu hulgas mõõdab see üldist kasutusaega, kasutussagedust ja saadavate teavituste arvu. Selgus, et objektiivsed andmed ja inimeste endi esitatud andmed olid seotud ainult riivamisi.

Enda kohta edastatud ja objektiivsete andmete võrdlemisel selgus, et nendevaheline seos oli nõrk või vähene. Parima testi tulemus oli 0,4 ja halvim 0,13, kus 1 tähendab täielikku korrelatsiooni. Kokkuvõttes tähendab see, et teadmine, kui palju keegi arvab, et ta oma telefoni kasutab, ütleb väga vähe selle kohta, kui palju nad seda tegelikult teevad.

See ei tähenda, et inimeste enda esitatud andmed – millel peaaegu kõik nutitelefonide uuringud põhinevad – on täiesti kasutud, ütles Ellis. Suurte ja põhjapanevate väidete tegemine telefonide ja sotsiaalmeedia mõju kohta vaimsele tervisele ja käitumisele ei ole aga ilmselt piisavalt hästi põhjendatud, lisas Ellis.

"Hea on, et keegi seda kontrollib," ütles Peter Etchells Bathi Ülikoolist, kes ei olnud uuringuga seotud. Enesearuande täpsus on piiratud ka teistes valdkondades, näiteks toitumise ja füüsilise aktiivsuse mõõtmisel. Inimesed ei ole aga üldiselt väga kriitilised väidete suhtes, et nutitelefonid mõjutavad vaimset tervist, sest need kinnitavad nende endi lemmikteooriaid, ütles Etchells.

Eneseanalüüs võib olla kasulik, kui teete lihtsakoelist teadust, märkis Andrew Przybylski Oxfordi Ülikoolist, kelle uurimistöö hõlmab sageli endi kohta esitatud andmeid. Kuid kui sa ütled asju nagu, et ärge andke teismelistele nutitelefone enne 15-aastaseks saamist või kui olete terviseminister, kes tahab kasutada vanuse tuvastamise tarkvara laste sotsiaalmeedia aja piiramiseks, toetudes nendele küsitava väärtusega hinnangutele, on see halb.

Ellis nõustub. "Kui esitate väiteid selle kohta, kuidas rikub see elusid, hakkate muutma poliitikat või vanematele nõu andma, peate olema kindlad, et teie mõõtmised on nii head, kui nad üldse olla saavad," ütles ta.

Omaette küsimus on, mida need skaalad tegelikult mõõdavad, kui nad ei vasta tegelikule käitumisele, ütles üks uuringu autoritest Brittany Davidson Bathi ülikoolist. Tema ja Ellis arvavad, et inimeste ärevus telefoni kasutamise suhtes võib olla parem viis, mille põhjal inimeste telefonikasutuse kohta midagi öelda ning loodavad teha selle uurimiseks veel ühe uuringu.