Suur uuring: nutiseadmete mõju on võrreldav pidevalt kartulite söömisega ({{commentsTotal}})

Uuring ei ütle samas midagi seoste põhjuslikkuse kohta.
Uuring ei ütle samas midagi seoste põhjuslikkuse kohta. Autor/allikas: Realmac Dan/Unsplash

Nutitelefone, sülearvuteid ja teiste kaasaegseid tehnoloogiaimesid kasutavate laste eluga rahulolu on keskmisest sama palju väiksem, kui sageli kartuleid söövatel alaealistel. Mõju väiksus veeretab autorite sõnul vastutuse riigilt ja koolidelt vanemate kaela.

Seejuures ei saa ühegi eeltoodud seose puhul öelda, et need on põhjuslikud. "Teame näiteks varasemast, et kehvemal elujärjel olevates peredes kasutavad lapsed digitehnoloogiat rohkem. Igal juhul on mõju nii väike, et selle pärast pole mõtet helistada kohe oma riigikogulasele ja nõuda, et nutiseadmete kasutuse piiramiseks tuleb võtta otsustavaid samme nüüd ja kohe," selgitas uurimuse juhtivautor Amy Orben, Oxfordi Ülikooli psühholoogialektor ERR Novaatorile.

Orbeni ja Oxfordi Ülikooli internetiinstituudi professori Andrew Prybylsk uuring erines ülesehituselt eelnevatest sarnastest teadustöödest. Paar võttis aluseks varasemalt kasutatud andmekogud, mis koondasid enam kui 350 000 Suurbritannias või USA-s teismelise ekraani ees veedetud aja kohta kogutud andmeid. Nende analüüsimisel oli võimalik käia teadlastel kokku enam kui kuut miljonit erinevat rada. Iga otsuse tegemisel lahknevad harud uue otsuse tegemisel uuteks harudeks.

Teadlased uurisid, millised tulemused ootasid erinevate radade lõpp-punktis. Ühe andmekogu puhul ulatus nende arv enam kui 40 000-ni. "Ekraani ees veedetud aja mõju erines sõltuvalt tehtud otsustest märkimisväärselt. Tulemusi üksikult mõnes teadusajakirjas avaldada püüdes oleks olnud teadlastel võimalus kaitsta igat tehtud otsust. Peale oleks jäänud just sinu tõde, kuigi andmeid oleks saanud analüüsida ka teisiti," selgitas Orben.

"Väikesed otsused võivad tulemused suureks paisutada. Teadlased ei pea seda isegi teadvustama. Nad leiavad hiljem, et neil polnud analüüsiks mingeid muid võimalusi," selgitas Orben. Kõigi võimaluste uurimisel ja saadud tulemustest keskmise arvutamisel leidis ta koos Prybylskiga, et tehnoloogia kasutamisega sai selgitada ligikaudu 0,4 protsenti laste rahulolust. Lihtsalt öeldes on mõju väike ja negatiivne.

Sõltuvalt teadlaste kiusatusest avaldada palju kõneainet pakkuvaid tulemusi võivad nad eelistada neile meelepärasemaid tulemusi andvaid analüüsitehnikaid. See võib selgitada, miks pole jõutud alati sarnastele tulemustele isegi kümneid tuhandeid inimesi haaranud uuringutes. Teadustöödes, kus peaks olema viidud juhuslikkuse mõju miinimumini.

"Seose tugevus on meie analüüsi põhjal võrreldav inimese pikkuse, prillide kandmise ja sageli kartulite söömisega. Mõju on väga väike. Analoogiat kasutades on väga raske ette kujutada, et valitsused oleksid valmis kulutama miljoneid eurosid laste silmanägemise korrigeerimiseks," märkis lektor.

Nutiseadmete osas riiklikku sekkumist nõudvad lapsevanemad võiksid tegeleda seega eeskätt sellega. Tugevat teaduslikku alust pole aga kummagi eest võitlemiseks. Nende kahjulikkust otseselt tõestavaid kliinilisi uuringuid napib või puuduvad need täielikult.

Tulemused rõhutavad Orbeni hinnangul taaskord, et digitehnoloogiate keelustamise või lubamise üle arutlemine on reaalsuse räige lihtsustus. "Sama hea on küsida, kas suhkur mõjutab su heaolu. Sünnipäeval tordi söömise mõju on teistsugune, kui iga tunni tagant šokolaadimuffini krõbistamisel või hommikul banaani haukamisel," laiendas lektor.

Digimaailma puhul raskendab ühestele järeldustele jõudmist suurte tehnoloogiaettevõtete vastumeelsus lubada uurida teadlastel ühismeedia kasutuse kohta käivaid andmeid. Facebookis sõprade või vanaemaga rääkimine võib olla tore ja positiivne, kuid samas võivad mõjutada samad keskkonnad noorte enesehinnangut.

Ühiskonnas rohkelt kära tekitavate debattide puhul lasub samal ajal eriliselt suur vastutus ka teadlastel. Orbeni ja Prybylski uuring rõhub selle ühele tahule. Näiteks võiksid teadlased riskide maandamiseks ja kahtluste hajutamiseks avalikult kirja panna, kuidas kavatsevad teadlased andmeid analüüsida.

Lektor tõdes, et eelnevalt avaldatud andmetele toetuvates analüüsides ei pruugi olla lahendus ka see. "Sellisel juhul on teadlastel väga raske tõestada, et nad andmeid tõepoolest ei näinud," nentis Orben. Lahendus võib peituda suurtes koostööprojektides, kus tegelevad samade tulemustega uurimisega mitmed teadlasrühmad. Enne andmekogumiku nägemist antakse neile sellega tutvumiseks väiksem andmekomplekt.

Lektor oli tuleviku suhtes lootusrikas. "Üldine mentaliteet on eriti tänu ühismeediale ja noorteadlastele paranemas, aga teadusmaailm tervikuna on suur laev. Kursimuutus võtab aega, eriti praeguste motivaatoritega. Kõigil pole põhjaliku analüüsi tegemiseks aastat, eriti kui selle tulemusel ei sünni lõpuks ka ühtegi seksikat pealkirja," mõtiskles Orben.

Enne teadlasi tasustavate mehhanismide muutumist peab seega iga teadlane ise otsustama, mis on tema töö eesmärk.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: