Võiks arvata, et olukorras, kus juba algkoolilastel on oma isiklik nutitelefon ja tohutu hulk interaktiivset infot mõjutab pidevalt lapsi, hakkavad nad ka sellega harjuma ning rööprähklemine on kaasaegses maailmas loomulik oskus, isegi vajadus. Pereterapeut ja psühholoog Kätlin Konstabel nii ei arvanud.

"Lapsed ega täiskasvanud ei ole infomüraga ära harjunud, sest vastasel juhul nad oleks kogu aeg rõõmsad. Aga tegelikult on tekkinud suur segadus, sest infot on liiga palju. Ainuüksi ühe sõna guugeldamisega tuleb väga palju vasteid ja palju sellest on paraku ka valeinfo. Selline olukord tekitab väga palju ärevust," selgitas Konstabel.

Lapsevanem Kersti Viilup leidis, et probleem pole mitte selles, kas anda lapsele nutiseade või mitte, vaid kuidas seda kasutama õpetada: "Eesmärgipärane kasutama õpetamine on tähtis. Probleem seisneb selles, et nutiseade asendab paljudel juhtudes lapsevanemat või hoidjat."

Koolipoiss Kenzo Brauer tõi selle juurde ka elulise näite: "Minu vanemad ei ole tohutud nutitelefonis istujad, aga mõned korrad, kui oleme perega restoranis käinud ja mu väikevennal on raskusi vaikselt istuda, siis on nutitelefoniga tähelepanu mujale pööramine võimalus küll."

Õpetaja Riina Hiob tõi välja ka väga lühikese aja jooksul toimunud muutuse nutioskuste juures: "Minu noorem laps oskab nutitelefonis toimetada palju enam kui minu vanem laps omal ajal samas vanuses," rääkis Hiob.

Kuidas perega päriselt suhelda?

Arutelu käigus kerkis esile ka tõsiasi, et nutitelefonide liigkasutuse probleemi püütakse tihti lahendada liiga järsult: päevapealt ütleb kas ema või isa, et telefon kuhugi ära ja jutul lõpp! Konstabel aga ütles, et sellisel viisil tegutsemisel ei ole soovitud tulemust.

"Kui üks vanem hakkab ennast kehtestama ja ütleb "me nüüd teeme nii", siis tuleb tõenäoliselt sõda. Kõige parem on arutada asju koos perega. Näiteks tehakse terve pere meediaplaan ja nutireeglid. Oluline on paika panna ka nutivaba aeg, kui üksteisega reaalselt suheldakse. Kui lapsele nutiseadet ostma hakatakse, siis mõeldakse ka perega ühiselt läbi, kes ja kui palju oma seadmeid kasutama hakkab, sest kõik pereliikmed ei kasuta ka ju internetti võrdselt määral ja eesmärgil," selgitas Konstabel.

Lisaks on tähtis reeglid ka üles kirjutada, sest suusõnalised kokkulepped võivad lihtsamalt ununeda, ütles Konstabel.

Nutiseadmed koolis

Nutiseadmed on teinud õpetamise palju mitmekülgsemaks, kuid see on kahe teraga mõõk. Kui lapsel on nutitelefon taskus, haarab käsi selle järele päris kergesti ning nutimaailm haarab õpilase tähelepanu jäägitult.

Brauer tõi näite oma koolist, kus õpetaja käsib enne tunni algust telefonid klassi ees kandikule panna. Lapsed on aga leidlikud ning oskavad väga kavalate viisidega oma telefoni ikkagi ligi hoida. "Näiteks tuuakse kodust vana telefon ja pannakse kandikule või võetakse telefoni ümbert kaaned ära ja jääb mulje, et kandikul on justkui päris telefon," tõi Brauer näiteid.

Riina Hiob rääkis, et lapsed saavad tegelikult ise ka väga hästi keskendumisvõime vähenemisest ja nutitelefonide kõrvale panemise vajalikkusest aru. "Mõni laps suudabki mitte oma taskusõbra peale mõelda, aga kui klassis on keegi teine, kes ei suuda telefonist eemal olla ja õpetaja temaga sel teemal tunni ajal sõdib, on ka teiste õppetöö häiritud," rääkis Hiob.

Samas tunnistas Hiob, et nutitelefon on ju iga inimese isiklik ese ja seda on lihtsalt imelik teiselt ära võtta. Täiskasvanute puhul oleks ju mõeldamatu, et keegi teine võtab ta isikliku telefoni lihtsalt ära.

Laste ja vanemate ühine probleem

Tehnoloogia arenguhüpe on olnud tunnetuslikult järsk. Põlvkond, kes praegu väikseid lapsi kasvatab, ise ei kasvanud nutimaailmas. Seega ei ole lapsevanemad ka probleemidest lõplikult teadlikud ega pruugi seetõttu ka neid mõistlikult lahendada.

Konstabel ütles, et nutisõltuvus on võrreldav mistahes teise sõltuvusega. Neid tunnuseid saab üle kanda ka tehnoloogiasõltuvusse. "Sõltuvus on siis, kui tavaelu on häiritud. Käitumismustrid on kõigil mistahes sõltlastel sarnased."

Samas ütles ta, et kui lapsel on olemas muud huvid ja ta käib näiteks huviringides, tal on sõpru, kellega reaalselt suhtleb, siis ta võib ju ka aegajalt telefonis näiteks arendavaid mänge mängida.

"See on tegelikult ka väärtushinnangute küsimus. Lapsed peavad arenema ikkagi reaalse suhtlusoskusega ka ning lapsevanem peab otsustama, kuidas ta seda oskust oma lapses ka arendada saab," lisas Konstabel.

Arutelu lõpus jõuti järelduseni, et mitte miski ei asenda reaalset suhtlemist ja asjade arutamist. Ka lihtsalt aus suhtlus ja selgitamine nutimaailma teemal mõlema osapoole poolt (vanemad räägivad, miks on hea suhelda ka päriselt ning lapsed selgitavad, miks neil on nutitelefoni hetkel või teisel vaja) on juba samm mõistlike lahendusteni.

Koolipoiss Braueri hinnangul (kes oma esimese telefoni sai 4-aastasena) oli tegemist vajaliku aruteluga: "See pani mind tõesti mõtlema, et tõepoolest ei saa ikka nii palju nutitelefonis istuda. Ajaraiskamist peab olema vähem. Tahaks ju järgmisel aastal gümnaasiumisse sisse saada."