Kätlyn Jürisaar kaitses tänavu Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis magistritöö, milles intervjueeris 14 küberkiusamise ohvriks langenud õpetajat. Nende hulgas oli pedagooge, kes rääkisid üksikust juhtumist, aga oli ka neid, kes on pideva ja pikaajalise õpilaste-poolse küberkiusamise ohvrid. Kõiki neid lugusid iseloomustavad räige sõnakasutus ja alavääristamine.

"Hoolimata sellest, et ma ütlesin, et see on illegaalne tegevus, mind ei võetud kuulda. Kedagi ei huvitanud, et ma soovisin seda situatsiooni lõpetada, mille nad olid loonud sinna Facebooki Messengeri suhtlusvõrku. Ma sain igasuguse vulgaarse sisuga sõnumeid aja vältel, kevad 2018 kuni jaanuar 2019. See järjepidev info või osalemine nendes roppudes vestlustes ja minu kaasamine sinna ja minu suunal roppuste välja ütlemine. Ja ähvardamine ka. /.../ Enamustes on siin ikkagi selline kutse, umbes et "Jou, *(õpetaja nimi), vana vitt, kus Sa oled?", "Tuss, kuuled vä?". Nendele asjadele ma ei ole reageerinud, siis nad ketravad seda ja näevad, et ei tule mingit reaktsiooni."

See on tsitaat ühest intervjuust küberkiusamise ohvriks langenud õpetajaga. Selles juhtumis oli kiusajaid mitu ning õpetaja sattus ohvriks, sest sekkus oma kolleegi küberkiusamisse. Küberkiusaja kirjutas õpetajale libakonto alt ning lisas õpetaja Facebooki grupivestlustesse, kus hakati õpetajat ähvardama ning solvama. Õpetaja lahkus korduvalt lisatud gruppidest, kuid kiusaja jätkas õpetaja gruppide lisamist.

Meediakirjaoskuse projekt Nutikas elu käsitleb sel nädalal kiusamise teemat sotsiaalmeedias. Loe lähemalt: Nädala teema: kust läheb piir meelelahutuse ja kiusamise vahel?

Kuna sageli jääb kiusaja anonüümseks, ei pruugi õpetajal ollagi võimalust end kaitsta. Nii sai näiteks üks intervjueeritud õpetajatest negatiivse tooniga anonüümse e-kirja, sest oli õpilasele teinud halva käitumise pärast märkuse. Seda kirja tajus õpetaja ähvardusena. Talle tundus, et kiri oli kirjutatud tõelise vihaga ning pani mõtlema, mida õpilane veel võib teha. 

Üks uuringus osalenud õpetaja jagas kogemust, kuidas õpilane hakkas teda sotsiaalmeedias järjepidevalt jälgima ning ahistama. Näiteks asus õpilane väga aktiivselt õpetaja tegevust sotsiaalmeedias silmas pidama ning andis ka õpetajale klassiruumis isiklikult suheldes teada, et on õpetaja sotsiaalmeedias toimuvaga kursis. Asi jõudis nii kaugele, et õpilane hakkas mitmes sotsiaalmeedia keskkonnas tegema libakontosid, et nende abil saada kutse õpetaja sõbralisti ning nii pääseda ligi veelgi rohkemale infole, mida õpetaja postitas. Taoline küberkiusamine oli järjepidev ning õpilase tegevus kestis pikemal perioodil. 

Lollusel on komme levida

Haridustöötajate liidu juhatuse esimees ja füüsikaõpetaja Reemo Voltri sõnul ei ole õpetajate küberkiusamine just massiline probleem, kuid siit-sealt jõuavad probleemid ka temani. Ka Voltril oli kümmekonna aasta eest juhus, kus kaks õpilast tegid sotsiaalmeediasse tema nimega libakonto. Hiljem kui asi välja tuli ning tüdrukutelt aru päriti, ei osanudki nad selgitada, miks nii tegid. Sageli ongi taolise kübekiusamise juhtumi taga lihtsalt rumal nali. 

Reemo Voltri hinnangul on väga oluline see, kuidas koolikollektiiv asjasse suhtub, kui palju on taoliste probleemide ennetamisele ja lahendamisele mõeldud. Samuti on oluline see, kuidas kooli juhtkond on taoliste olukordade puhul õpetaja kaitsele mõelnud ning seda reguleerinud. 

Küsimusele, kuidas peaks taolisi olukordi ennetama ning kuidas neist rääkima, vastas Voltri, et vahest ei peaks neid juhtumeid väga suure kella külge panema, kuivõrd mõni õpilane võib rumalast naljast saada inspiratsiooni. "Lollusel on komme levida," nentis Voltri. 

Küll aga näeb ta, et lapsevanemad võiksid oma lastega rääkida sellest, kuidas kellegi nime, pildi või video halvas valguses näitamine on täpselt sama halb kui seda silmast-silma või koridori peal halvasti tehes. "Kas lapsevanemad aktsepteeriksid seda, kui nende laps karjuks õpetajale koridori peal roppusi näkku?" soovitas Voltri lapsevanematel järele mõelda. 

Libakontod on teema, mis on justkui kiusaja tööriist. Näiteks ühel õpetajal oli olukord, kus punt õpilasi tegi õpetajale sotsiaalmeedias libakonto, kopeerides õpetaja originaalselt profiililt andmed ning materjalid. Libakonto alt hakati õpetaja nime all tegema veidra sisuga postitusi tegema. 

Õpetaja sai juhtunust teada alles siis, kui kolleegid hakkasid uurima, miks ta sotsiaalmeedias selliselt käitub. 

Õpetajal ei õnnestunudki konkreetset kiusajat tuvastada, kuid ta suhtles avalikult terve klassiga, mille õpilasi ta pidas võimalikeks kiusajateks. Ta andis teada, et talle ei meeldi selline tegevus ja palus konto eemaldada. Suhtlemise tulemusena libakonto kustutati, kuid õpetaja avastas umbes kuu aega hiljem, et see libakonto on uuesti aktiivne. Sel korral kontakteerus õpetaja portaali administraatoritega, kes pärast isikutuvastust libakonto sulgesid. 

Kõige sagedamini puutuvad õpetajad kokku visuaalse materjali, näiteks fotomanipulatsiooni ja selle levitamisega. Kuid on ka juhtumeid, kus saadetakse negatiivseid sõnumeid või kirju otse või laimatakse ja levitatakse valeinfot kinnistes gruppides. Selles uuringus olid kõige tõsisemad juhtumid seotud identiteedivarguse ja järjepideva õpetajat ahistava jälgimise ning kontakti otsimisega sotsiaalmeedias. 

Küberkiusamise tagajärjed ulatuvad õpetaja koju

Kätlyn Jürisaare magistritöö tulemustest selgub, et küberkiusamise kogemus võib õpetajat oluliselt mõjutada nii töös kui ka isiklikus elus. Mõistagi suhtuvad õpetajad nendesse kogemustesse erinevalt: mõni elab seda tugevalt läbi tõlgendades seda pahatahtliku kiusuna, teine näeb selles rumalat nalja, mida ei võta ülemäära tõsiselt. 

Kuigi intervjueeritud õpetajad tõid välja, et küberkiusamisega ei kaasnenud kuigi suuri tagajärgi nende eraelule, suhetele kolleegidega ega õpetajatööle, siis jutu sees kirjeldasid õpetajad siiski mõjusid füüsilisele tervisele või eraelule. 

Näiteks muutus mõni õpetaja küberkiusamise tagajärjel ebakindlamaks ning hakkas endas otsima võimalikke vigu, mis võisid selle olukorra põhjustada. Samuti tekkis neis hirm, et küberkiusamine mõjutab nende mainet ning inimesed hakkavad neis kui õpetajais kahtlema.

Sõltuvalt sellest, kas ja kuidas toetas kiusatavat õpetajat koolipere ja juhtkond, muutus ka suhe kolleegidesse. Oli olukordi, kus kolleegid olid toetavad, kuid oli ka olukordi, kus seda toetust polnud ning kiusatud õpetaja hakkas kontakti kolleegidega hoopis vältima – õpetaja ei käinud kolleegidega enam koos söömas ja klassi liikus läbi kooli keldri. Ta tundis küberkiusamise järel, et kooli juhtkond ei suhtunud tema probleemi tõsiselt. 

Ka teiste küberkiusamise ohvriks langenud õpetajate puhul ilmnes, et õpetajad hakkasid tundma pettumust ning kolleegide, kiusaja kui ka teiste õpilaste suhtes, kes mingil viisil kiusamisega kaasa läksid, näiteks kommenteerisid fotot või postitust. 

Just neil õpetajatel, kes küberkiusamist väga hinge võtsid, esines tugev motivatsioonilangus oma töö suhtes. Õpetajad tõid välja, et neil tekkis mõneks ajaks soovimatus minna kooli, eriti just õpilaste ette, kes olid kas küberkiusamisega otse seotud või olid juhtunust teadlikud.

"Tunnis oli väga raske olla. Konkreetse, kasvõi konkreetse klassi tunnis. Ikkagi suudad olla näiliselt ikkagi see endine, siis sisemiselt ikkagi mitte. See on see, et silm naerab, aga süda nutab, eks. See võitlus iseendaga… (pisarad tulevad silma)"

Muuhulgas ilmnes intervjuudest, et õpetajate töömotivatsiooni languse ja õpilaste suhtes tekkinud pettumuse tõttu ei tahtnud õpetajad küberkiusamisega seotud klassides kasutada loovamaid ja huvitavamaid õppemeetodeid.

Õpetajad, kes varasemalt olid oma aines kujundanud tunni sisu vastavalt õpilaste eelistustele, et soodustada õpilaste õpimotivatsiooni ja -aktiivsust, muutsid pärast küberkiusamise juhtumit õppe sisu ja vormi pigem akadeemilisemaks ja õpilasele ebameeldivamaks

Uuringus osalenud õpetajad kasutasid sotsiaalmeediat nii eraelulistel kui ka õppetööks. Pärast küberkiusamisega kokku puutumist muutusid nad kriitilisemaks selle suhtes, mida nad avaldavad ja mida teised tema sotsiaalmeedias näevad. 

Mitu õpetajad pani oma kontodele peale piirangud, millega ei saanud sõprusringkonna välised inimesed näha õpetaja postitatut. Näiteks üks õpetaja, kes puutus kokku järjepideva küberahistamisega hakkas kasutama oma kontosid varjunime alt, et nii raskendada enda leidmist. 

Probleemile pidev mõtlemine mõjutas õpetajate hinnangul oluliselt ka nende peresuhteid ja kodus toimuvat. Mitu õpetajat tundis, et nad ei saanud rahulikult perega aega veeta, sest muremõtted olid kogu aeg küberkiusamise juhtumil. Üks õpetaja tõi välja, et muutus kodus närvilisemaks ja kartis, et tema pinges olemine võib pereelu halvemaks muuta. 

"…ma tulin koju, ma ei olnud võimeline oma perega suhtlema. Terve pere kannatas selle all, et ma ei suutnud lapsega koos õppida ega mehele partner olla. Kõik 52 jutud, mida ma rääkisin, kõik keerlesid selle ühe sama teema ümber, et noh… arvan, et see lõi ikka psühholoogiliselt täiesti segamini kogu meie pereelu ja kõik, kõik."

Pea kõik õpetajad kardavad küberkiusamise kordumist. Neile ei meeldinud mõte, et tegelikkuses võib nende kohta käivat ja soovimatut materjali olla internetis rohkem kui nad teavad. Seda hirmu esines nii õpetajatel, kes elasid küberkiusu väga läbi kui ka neil, kes ei hinnanud enda küberkiusamise juhtumit väga tõsiseks. 

Soovitused:

1. Kool toetab õpetajat ja tegeleb probleemiga 

Nii mõnigi uuringus osalenud õpetaja tõi välja, et ei olnud ohvrina julgenud oma murest rääkida. Kardeti häbi kolleegide ja juhtkonna ees. 

Koolipere peab omavahel kokku leppima, et taolistest intsidentidest tuleb omavahel rääkida ning juhtkond peab (küber)kiusamise juhtumitega tegelema. Nii tunnevad õpetajad end võimalike tulevaste intsidentide suhtes enesekindlamalt. 

2. Koolipere on küberkiusust teadlikum

Põhjus, miks koolipere ei osanud küberkiusamise juhtumitega toime tulla oli sageli asjaolus, et õpetajatel ja juhtkonnal puudusid selle kohta teadmised. Õpetajad ei pruugi teadagi, mida küberkiusamiseks pidada. Kui õpilastevahelisest kiusamisest räägitakse palju, siis õpetaja (küber)kiusamisest oleks samuti vaja rääkida nii õpetajatele kui ka õpilastele. 

Selleks, et küberkiusamist ennetada ning juhtumitega toime tulla, peaksid õpetajad ja juhtkond olema rohkem teadlikult seesuguse kiusamise vormidega ning probleemi lahendamisega. 

Õpetajate küberkiusamise temaatikat võiks lõimida ka õpilaste kiusamist käsitlevatesse programmidesse ja tunnitöödesse. 

Küberkiusamisega kokku puutunud õpetajad pidasid oluliseks suhelda otse kiusajaga, mis võib aidata paremini mõista, kas tegemist oli üldse õpilas(t)e poolse tahtliku kiusuga, mis olid käitumise eesmärgid ning on võimalus kiusajale otse teada anda, mida tema tegu kaasa tõi ning mis võivad olla sellega kaasnevad võimalikud tagajärjed. 

3. Õpetajal on digihügieeni reeglid

Õpetajad leiavad, et küberkiusamise ennetamiseks peab õpetaja olema oma sotsiaalmeedia käitumise osas kriitiline ning jälgima hoolega, mida postitab ning kuidas see sobib kokku õpetajaametiga. 

Ühiskonnas on määratlemata õpetaja ametiga seotud sotsiaalmeedia kasutamise reeglid ja normid, mis aitaksid eristada eraelu ametist. Kuigi õpetajate avalike tegevuste osas ollakse tundlikumad ja kriitilisemad, oleks uuringus osalenud õpetajate meelest vajalik ka täpsemaid juhiseid, mis aitaksid õpetajal enda internetikäitumist kujundada. 

4. Kooli reeglid käsitlevad küberkiusu

Õpetajate väärkohtlemist ja küberkiusamist võiksid käsitleda ka kooli reeglid. Nii on õpetajal võimalus ennast kaitsta ja negatiivseid olukordi lahendada. Näiteks võiks kodukorras olla kirjas, milline käitumine õpetaja suhtes küberkeskkonnas on vastuvõetav ning mis tagajärjed on selle piiri ületamisel. 

5. Tugipersonal toetab ka õpetajat

Koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog ei ole koolis ainult õpilaste jaoks ning küberkiusamise juhtumite puhul võiksid just nemad olla tugipersonal, kelle poole õpetaja saab pöörduda. 

6. Lapsevanemad on roll küberkiusamise piiramises

Uuringust selgus, et küberkiusamise probleemi lahendamisel on takistuseks lapsevanemad, kuna õpetajad kardavad neid. Pea kõik uuringus osalenud õpetajad tõid välja, et õpilase käitumisprobleemid tulevad kodust ning vanema suhtumine õpetajasse kandub edasi lapse käitumismustritesse. Kui kodus õpetajat laimatakse ning solvatakse, siis on ka laps enesekindlam õpetajat kiusama.

See kõik raskendab probleemi lahendamist, eriti juhul, kui kooli juhtkond kardab vanemate vastuhakku, tähtsustab neid rohkem ega võta õpetaja muresid tõsiselt. Kui õpetajat küberkiusatakse, peaks kooli juhtkond seisma õpetaja poolel. 

Uuringus osalenud õpetajad tõid välja, et vanemad võiksid pöörata rohkem tähelepanu sellele, mida laps nutiseadmetes teeb. Ainult nii saab hinnata, kas laps käitub veebikeskkonnas viisakalt. 

7. Ühiskond parandab oma suhtumist õpetajasse 

Uuringus osalenud õpetajad tõid välja, et küberkiusamise probleemiga tegelemist raskendab üldine ühiskonnas tuntav negatiivne suhtumine õpetajasse ning skeptilisus õpetajate probleemide suhtes. Küberkius on ühiskonnas justkui tabuteema, millest rääkimisest pole kasu just nende negatiivsete hoiakute tõttu. 

Õpetajad peavad oluliseks, et küberkiusu teemat käsitleks meedia laiemalt, kuna see võiks aidata probleemi ennetada ja leevendada.

Projekti "Nutikas elu" eesmärk on panustada probleemi lahendamisse omapoolsete soovitustega: noort põlvkonda ei ole vaja isoleerida digimaailmast, eraldada nutiseadmetest, vaid toetada tervisliku nutidieedi kujunemisel ning iseenda jaoks mõistliku infokeskkonna loomisel.