Lisaks Arizona ülikooli teadlaste uuringule viitab nutisõltuvuse ning depressiooni ja üksilduse seosele üha rohkem uuringuid [1; 2; 3; 4], kuid seni ei ole olnud päris selge, kumb tuleb enne, kas kalduvus depressioonile või liigne sõltuvus nutitelefonist. 

Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg kinnitab samuti, et seost nutiseadmete liigkasutuse, depressiooni, ärevushäirete ja madala enesehinnangu vahel on teadlased näidanud.

Arizona ülikooli teadlased uurisid 346 noort vanuses 18-20. "Peamine sõnum on, et nutitelefonisõltuvus ennustab otseselt hilisemate depressiivsete sümptomite ilmnemist," selgitas uuringu juhtivautor dotsent Matthew Lapierre. Probleem tekib sellest, et inimesed kasutavad telefoni nii palju, et see muutub nende lahutamatuks osaks ning ärevus tekib, kui peab olema telefonita. "Nad kasutavad seda sisuliselt piirini, kus see hakkab kahjustama nende igapäevaelu," märkis Lapierre. 

Kust see aga algab – kas enne on depressioon ja üksildus, mis soodustavad liigset nutiseadme kasutamist või soodustab nutisõltuvus nende kahe väljakujunemist? Kleinbergi sõnul ei saagi sellele üheselt vastata, küll aga kinnitab ta, et haavatavamad on need lapsed, kellel on aktiivsus- ja tähelepanuhäired. "Praegu on valdav mõttekäik, et need, kellel on depressioon, kes tunnevad end üksildasena või kellel on ärevushäire, neil tekib kergemini nutiseadme ja sotsiaalmeedia sõltuvus."

Soovitus: vanemad, kelle lapsel on probleeme impulsikontrolli ja eneseregulatsiooniga või esineb aktiivsus- ja tähelepanuhäire, peaksid ettevaatlikult suhtuma lapse igasugusesse nutiseadme kasutamisse ja teadlikult seda piirama.

Laste puhul tuleb olla ettevaatlik juba seepärast, et lapseeas areneb välja aju otsmikusagar, mis mõjutab inimese võimet ennast pidurdada ja emotsioone juhtida. Nutiseadme ja interneti liigkasutus häirib aga otsmikusagara loomulikku väljakujunemist. Kui seda arengut häirida, on inimene kehvem oma tunnete ja käitumise juhtimises ka täiskasvanuna.

Nutiseadmetes ja arvutis tehakse sageli paralleelselt eri tegevusi, seda nimetatakse ka rööprähklemiseks või inglise keeles mutlitasking'uks. Aju jaoks on aga tegu ühetaolise hajevil stimulatsiooniga, mis tapab ära sihipärase töö võime.

"On väga hea süvenemisvõimega inimesi, aga üldiselt on see kurnav. Laste puhul tekitab mitme asja tegemine mustri edaspidiseks, sest see toimub nende aju arengu ajal, ja nii ei teki neil süvenemisoskust," selgitab Kleinberg.

Meie kooliharidus eeldab aga ennekõike süvenemisvõimet. "Me ei saa kooliharidust multitasking'u oskusega, me saame hinded süvateadmiste eest. Inimesel ei teki mälujälge, kui tähelepanu on pinnapealne, kui ei suuda pidevalt keskenduda," nendib Kleinberg. Sisuliselt treenime oma aju illusiooniga, et saame hakkama mõtlemise ja õppimisega. Õpiharjumuse tekkimiseks on vaja tegelikult ka õppida, asju meelde jätta, neid mõtestada, mõista ja kasutada.

Soovitus: kuna intensiivne nutivahendi kasutamine soodustab pinnapealset infotarbimist ning vähendab süvenemisvõimet, tuleks lastele teadlikult õpetada süvenemist, pannes neid tegema tegevusi, mis nõuavad vaimset pingutust. Näiteks, lugema tavalist raamatut järjest mingi aeg või tegema arvutusülesandeid.  

Deviisis "terves kehas terve vaim" on mitu tõetera. Keha liigutamine nii sportides kui ka mängides on oluline, kuna füüsilise liikumise ajal saab aju aega süstematiseerida ja saadud teavet paigale asetada.

Liigutamine annab võimaluse ajule puhata, märgib Kleinberg. "Keha pole ainult aju kandmiseks. Näiteks mõjutab keha tasakaal kesknärvisüsteemi tasakaalu." 

Soovitus: füüsiline aktiivsus tasakaalustab vaimset tegevust, mistõttu peaks õppimine, meelelahutuslik nutiseadme kasutamine ja kehaline liikumine olema tasakaalus.  

Nutisõltuvus on psühholoogiline sõltuvus, millele on viidanud ka eesti uurijatest näiteks Kristi Vinter. Matthew Lapierre'i uuring aga tõukub mitte meediauurija vaatepunktist, mille keskmes on tavaliselt nutivahendi ja sealt saadava info kasutamine, vaid psühholoogilisest aspektist. 

"Nutitelefon võib olla kasulik. Näiteks aitab see meil suhelda teiste inimestega," nentis Lapierre. Seda tõestas ka hiljutine Tartu ülikooli meediauurijate teadusartikkel, mis näitas, et sotsiaalmeediapaast eraldas tudengid nende tavapärasest suhtlusvõrgustikust.

Matthew Lapierre nendib siiski, et oluline on uurida nutisõltuvust ja digisisu probleemset liigkasutust, millele järgnevad psühholoogilised häired. "Kui depressioon ja üksildus on seotud nutisõltuvusega, saaksime sõltuvuse teket mõjutada ennekõike inimeste vaimse tervisega tegeledes," ütles uuringu üks autor Pengfei Zhao. Zhao lisas: "Aga nagu me leidsime, siis nutisõltuvus eelneb depressioonile ja üksildusele, mistõttu on mõistlik alustada nutisõltuvuse vähendamisest ja ennetamisest, et vähendada vaimse tervise häirete tekkimist."

Uuringu autorid soovitavad sellele probleemile pöörata tähelepanu nii arstidel, kelle poole patsiendid depressiooniga pöörduvad, kui ka vanematel, kes saavad märgata probleemset nutiseadme kasutamist juba varakult. 

Anne Kleinberg lisab huvitava asjaolu: positiivse ellusuhtumisega ekstravertsematel inimestel tekivad nutisõltuvuse haiguslikud sümptomid harvem. "Põhimõtteliselt mõjutab igasugune sõltuvus neid vähem. Sõltuvus kipub tulema sinna, kus on midagi puudu ja mingid vajadused on rahuldamata."

Kuidas Arizona ülikooli teadlased oma uuringut tegid?

Tegu oli küsitlusuuringuga, kus noortel paluti hinnata oma üksildust, depressiooni ja selle sümptomeid seoses nende nutitelefoni kasutamisega. Küsimused olid esitatud väidetena, näiteks "tunnen paanikat, kui ma ei saa kasutada oma nutitelefoni", mida osalejad pidid 4-punktisel skaalal hindama. Küsitlust korrati kolm kuud hiljem.

Uuringu autorid möönavad, et tarvis on pikemaajalisemaid uuringuid, et nutisõltuvuse ja vaimse tervise häirete seost paremini mõista.