Alustame sellele küsimusele vastuse otsimist 30 aasta tagusest ajast. 

1990. aastatel tekkis esimest korda hirm, et laste meediatarbimine võib neid sotsiaalselt mõjutada. Omamoodi andis sellele tõuke Rainer Patzlaffi raamatu "Tardunud pilk", mis piiramata televisiooniaja mõjust lastele ning kutsus lapsevanemaid üles teadlikumalt laste meediatarbimist jälgima.   

Toona puutusid lapsed meediaga päeva jooksul kokku keskmiselt neli tundi. 

Praeguseks, nutivahendi ajastuks, on see kasvanud laste puhul kuuele tunnile, teismeliste puhul üheksale tunnile. Ning oluline on siin esile tõsta, et see on keskmine ehk on neid, kes on pidevas meediaväljas vähem ning on neid, kes on rohkem. Aga üheksa tundi meediaga kokkupuudet tähendab, et lapsed on meedia mõjuväljas rohkem aega kui veedavad koolis õppides.

Viimasest laste internetikäitumise uuringust EU Kids Online selgus, et keskmine Eesti laps veedab koolipäeval internetis 2–3 tundi, vabadel päevadel rohkem. Poisid veedavad ekraani ees aega rohkem kui tüdrukud.

Aga mis on selle kõige mõju? 

Meedia mõju ei saa hinnata ilma ümbritseva keskkonna ja konteksti mõjuta. Selle hulka kuuluvad ka sõbrad, vanemad, õpetajad, klassikaaslased ja paljud teised, kellega lapsed kokku puutuvad. 

Aga rändame hetkeks ajas veel tagasi. Kui 1990. alguses hakati muretsema laste liigse telekavaatamise pärast, siis 1997. aastaks hakkas mure fookus muutuma. 

Televisiooni jõudsid "Teletupsud" – BBC väikelastele mõeldud sari, mis naelutas lapsed telekate ette.

Teletootjad mõistsid edu, mis töötas 3–4-aastaste peal. Kuid miks mitte minna veel kaugemale. Ja mindigi. 

Järgnesid päris imikutele mõeldud sarjad "Baby Einstein" ja "Baby TV". Nende puhul võiks muidugi mõelda, et need olid ennekõike peibutised lapsevanematele, kes arvasid, et juba tibatillukesele lapsele hariduslikku sisu näidates saavad lapsed targemaks. 

Kas see ka tegelikult sellist mõju omas, ei ole õigupoolest teaduslikku tõestust leidnud. Üldiselt on meediauurijad ühel nõul, et imikutele mõeldud hariduslik sisu ei ole teinud kellelegi otseselt kahju, küll aga on kahjulikud tagajärjed olnud häiriva sisu tarbimisel. Samuti on pidev meediatarbimine vähendanud laste tähelepanu ja keskendumisvõimet.

Lapsed saavad vanaks nooremana

Järgmise murelaine põhjustas sotsiaalmeedia: kas see teeb lapsed üksildaseks, sotsiaalselt saamatuks ja seksuaalselt kontrollimatuks ning soodustab kiusamist?

"Reaalsus on nüansirohke ja segane, täis poolt- ja vastuargumente. Elu võrgustatud maailmas on keeruline," sedastas meediauurija danah boyd.

Meedial võib olla mõju sotsiaalse käitumise muutumisele, kuid kunagi pole see olnud ainus tegur. Inimesed muudavad ka oma käitumistrende. 

Võtame siinkohal näiteks kasvõi kasvatusvõtted. Kui 1970ndatel domineerisid selgelt hierarhilised kasvatussuhted, '90ndatel vabakasvatus, mis kohati oli pigem kasvatamatus ning praegu domineerib võrdsustav, kaasav ning vanema pidevat kohalolu eeldav kasvatusmudel. Väljendist "behave yourself" (käitu!) on saanud "be yourself" (ole selline nagu oled). 

Positiivsena on see kaasa toonud võimaluse end loovalt ja isikupäraselt väljendada, kuid on toonud kaasa ka individualismi suurenemise ja autoriteetsuse vähenemise. 

Ühe liigse meediatarbimise tulemusena nähakse ka fenomeni, mida tähistab lühend KGOY ehk kids getting older younger ehk lapsed saavad vanemaks (järjest) nooremana.

Tegu võib olla tunnetusliku arusaamaga, kuid meediatarbimise mõju osa nähakse siiski selles ka. Nimelt pannakse tarbimiskultuuri levitamise arvele asjaolu, et näiteks tüdrukud, keda vanuse poolest võiks veel lasteks pidada, näevad välja kui teismelised või suisa täiskasvanud naised. Meediauurijad Valkenburg ja Piotrowski märgivad oma raamatus "Plugged in", et selle alguspunkt oli kuskil just seal "Teletupsude" ja "Baby TV" loodud tarbimiskultuuril, mis kasvas üle kõige tarbimiseks, mida meedia õhutas. 

Muutused vaimsetes võimetes

Kogu selle meediatarbimise hoogustumise ja üha pöörasemaks muutuvate efektide juures võiks ju küsida, kas lapsed ja noored muutuvad siis rumalamaks ja kognitiivselt vähem võimekamaks? Tegelikult mitte. Tänapäeva lapsed on intelligentsemad kui samas vanuses lapsed eelnevates põlvkondades. Seda intelligentsi tõusu nimetatakse Flynni efektiks, mille kohaselt on paranevad inimgruppide intelligentsustestide keskmised ajas. Oluline on aga teada, et just 20. sajandil kasvasid arenenud riikides keskmised IQ skoorid kolme punkti jagu kümne aasta kohta. 

Iseäranis paranesid visuaalse, loogilise mõtlemise ja probleemilahenduse oskustega seotud võimed. Teooria autori James R. Flynni hinnangul ei ole selle põhjused geneetilised, vaid keskkonnast tingitud. Jah, see tähendab, et 20. sajandil oli inimestel rohkem süüa ning selle tõttu tervis parem. Üks oluline tegur võib aga olla seotud asjaoluga, et perekonnad jäid neis riikides väiksemaks ning vanemad hakkasid lastele oluliselt enam tähelepanu pöörama. Haridustaseme tõus, teadlik õppimistingimuste loomine ning pidev uue informatsiooni pealevool – jah, siin ongi meedia mõju – on vahest need tegurid, mis ongi 20. sajandi Flynni efekti toetanud. 

Võimalik, et just televisiooni vaatamise kasv ning digitaalsete mängude mängimine on see, mis on arendanud inimese probleemilahendamise oskust ja visuaalset mõtlemist. 

*Meedial võib olla osa Flynni pöördeefektis

Siin tuleb lisada, et Valkenburg ja Piotrowski kasutavad Flynni efekti seletamiseks meediakasutust. Siiski on teisi autoreid, kes on Flynni efekti põhjuseid uurinud psühholoogia vaatepunktist ning täheldatud on ka selle efekti pöördumist, mida nimetataksegi Flynni pöördeefektiks või negatiivseks Flynni efektiks. See väljendub IQ testide tulemuste languses viimasel paaril aastakümnel.

Võimalike mõjuteguritena on saksa teadlased välja toonud näiteks muutusi viljakuses ja haridussüsteemis, immigratsiooni ning ka meedia mõju. Sellest võib järeldada, et meedial ning inforikkas keskkonnas elamisel võib olla mõju nii positiivses kui ka negatiivses mõttes.

Psühholoogilised muutused

Arvatakse, et praegune digitaalsete pärismaalaste ehk interneti ja digivahenditega terve oma elu kokku puutunud põlvkond on nii vaimselt võimekuselt kui ka psühholoogiliselt profiililt erinev.

Valkenburg ja Piotrowski kinnitavadki, et see põlvkond on enesekindlam, eneseteadlikum ja eneseimetluslikum ehk nartsissistlikum. Need kolm omadust on omavahel seotud.

Enesehinnang näitab iseenda väärtustamise taset. Eneseteadlikkus ehk tegelikult avaliku mina tunnetus on mõistmine sellest, kuidas teised mind tajuvad. Inimesed, kel on kõrge eneseteadlikkus suudavad prognoosida, kuidas teised neile reageerivad. Kui enesehinnang ja eneseteadlikud on mõlemad väga kõrged, võib see kujuneda eneseimetluseks. 

Eneseimetlejatel on "õhku täis" enesehinnang ehk nad hindavad oma andekust ja saavutusi üle, võivad muutuda ülbeteks ja agressiivseteks, kui ei saa soovitut. 

Aga kuidas see kõik liigse meediatarbimisega seondub?

Väga lihtsalt: sotsiaalmeedial võib olla osaliselt mõju kujunevale enesehinnangule ja eneseteadlikkusele, kuivõrd see võimaldab kujundada endast ideaalset virtuaalmina. Keerulisem on sealjuures leppida reaalse minaga. Ja veel keerulisem on leida vaid üht süüdlast, mis täispuhutud enesehinnangut ja -teadlikkust põhjustab, sest kindlasti pole see üksnes sotsiaalmeedia või meedia laiemalt – väga oluline roll on lapsevanematel ja muutunud kasvatusmeetoditel, mille kohaselt just enesehinnangut ja -teostust tuleb esikohale seada. 

Valkenburg ja Piotrowski toovad välja, et jah, noor põlvkond on muutunud, kuid ei, selles ei saa süüdistada üksnes tehnoloogia arengut ja n-ö ekraanide tulekut. Kogu sotsiaalne keskkond on muutunud ja väga kiiresti. Põlvkondade vahelised erinevused võivad kohati olla väiksemadki kui ühe põlvkonna sees esinevad erinevused. 

Nad jagavad arusaamad lastest kahte rühma: 1) haavatavad ja 2) võimestatud. Esimese käsitluse kohaselt on lapsed haavatavad, passiivsed, süütud ja pidevalt kaitset, sh iseäranis meedia eest kaitset vajavad. Teise käsitluse kohaselt on lapsed vastupidiselt täiesti iseseisvad, valmis elukoormaga hakkama saama. 

Ainus häda on, et tänapäeva kasvatusmeetodid eeldavad korraga, et vanemad kaitsevad oma lapsi kõige kurja eest, kuid samas kasvatavad lastes iseseisvust ja eluga hakkama saamist. Need kaks asuvad paraku skaala erinevates otstes. 

Kogu eelkirjeldatu valguses ongi projekt "Nutikas elu" võtnud eesmärgiks panustada probleemi lahendamisse omapoolse lahendusega: noort põlvkonda ei ole vaja isoleerida digimaailmast, eraldada nutiseadmetest, vaid toetada tervisliku nutidieedi kujunemisel ning iseenda jaoks mõistliku infokeskkonna loomisel.

* Täiendus on lisatud 26. septembril.