ERRi saatejuht Reet Linna ja teadustoimetaja Marju Himma valmistuvad Maijooksuks ning selle käigus tekkisid küsimused just nende tehnikavidinate kasulikkuse ja vajalikkuse kohta.

Reet Linnal on telefonis rakendus, mis loeb samme. Reet räägib, et isegi tööpäevadel, kus otsest sporditegemist ei ole, tuleb telemajas telefon taskus ringi liikudes kokku 4000 - 5000 sammu. Seda on täitsa palju, arvestades et päevas peaks tegema 10 000 sammu.

Marju Himma kasutas aktiivsusmonitori jõusaalitreeningutel ning oma igapäevase koormuse jälgimiseks. Mõnda aega oli aktiivsusmonitor hea meeldetuletaja, et on vaja rohkem liigutada. Mõnel puhul aga näitas aktiivsusmonitor ebatavaliselt väikesi pulsiarve ning liikumisaktiivsust, samas kui muude mõõtevahenditega olid tulemused sootuks teised. Nii otsustaski Marju mõnda aega treenida ilma aktiivsusmonitorita, et selle tehnikavidina jälgimisest ei saaks omaette eesmärk.

Tallinna Ülikooli spordibioloog Kristjan Port toob välja, et liigne tehnikavahendite ja terviserakenduste jälgimine võib omamoodi luua riskantseid olukordi, eriti selliseid, kus keha jälgimise juures unustatakse keha enesetunne ära. Milliseid, saab vaadata videost.

Erinevate teadusuuringutega on püütud selgitada välja tervise jälgimise vahendite ja rakenduste mõju liikumisele ja füüsilisele aktiivsusele. On uuringuid, mille kohaselt ärgitab aktiivsusmonitori kasutamine inimesi rohkem liikuma, sest ollakse teadlikumad oma tegelikust aktiivsusest.

Samas aga võivad aktiivsusmonitorid soodustada ka treeninguga üle piiri minemist, sest panevad inimesi rohkem usaldama tehnikavidinat kui iseenda keha. Kas, miks ja kui palju peaks aktiivsusmonitoride ja tervese äppide infot jälgima, uurisime Kristjan Pordilt.

Kas aktiivsusmonitor paneb meid rohkem liikuma?

Ühest küljest iga uus asi aitab ju vanast harjumusest väljuda ja uus aktiivsusmonitor tuletab ju ennast meelde, kui palju samme ma täna tegin ja kui palju kilokaloreid kulutasin. Aga seal on see oht, et hakkame ainult seda numbrit jälgima ja unustame keha ära.

Kõige otstarbekam monitori kasutamine on, kus sa jälgid seda koormust, mida sa ei oska ehk kehaliselt hinnata ja mõtled, mis tunne mul on. Kas ma olen väga väsinud ja kui palju rohkem ma peaksin tegema. Ja nagu sinagi jätsid aktiivsusmonitori täna koju ega sellepärast trenn ei jää sul trenn tegemata. Aga paljudel inimestel jääb sellepärast tegemata, et tal pole aktiivsusmonitori või numbrid on valed või midagi muud.

Tegelikult tehakse trenni keha pärast ja sa peaksid oma keha tajuma. Ja sa võid pärast seda treeningut andmed kirja panna, kui sulle meeldib kirja panna. Selge see, et igasuguste asjade registreerimine aitab motivatsioonile kaasa, et kui palju ma teinud olen ja need edusammud on olulised. Aga jah aktiivsusmonitor ise pole eesmärk, vaid ta on abivahend.

Ma tean paari teadusuuringut, mis ütlevad vähe aktiivsete inimeste aktiivsust. Kas see vastab tõele?

Just see ongi see algus. Kõik inimesed võiksid olla natukene aktiivsemad. Nad ütlevad, et nad on valmis, aga varsti.

Aktiivsusmonitori olemus on selline päästiktegur. Inimesel on olemas see vajadus liikuda, ta teadvustab seda vajadust, ta näeb, et see on kasulik ja võiks sporti teha, kuid ta lükkab seda suurt ja vajalikku tegu edasi.

Kui ta saab aktiivsusmonitori, siis see motiveerib teda edasi liikuma kuni sellest kujunebki harjumus. Sellest hetkest alates võib aktiivsusmonitor osutuda kergeks eksitajaks, kuna sa jälgid näitajaid iseenda asemel.

Räägime nüüd sellest kui inimene on juba sinna trenni jõudnud, ükskõik, mis treening see ka poleks. Tal on see aktiivsusmonitor peal ja jälgib seda. Mida ta peaks jooksutreeningul või jõutreeningul üleüldse jälgima?

No peamine on jälgida iseenda enesetunnet ja ka seda, et teed mitmekülgset treeningut. Aktiivsusmonitor aitab päeva lõpuks vaadata, mida sa teinud oled ja kas need arvnäitajaid ning sinu tunded vastavad ootustele.

Teisalt tasub aktiivsusmonitori kasutada, kui teed mingit kestvustööd pidevalt. Igasugused impulsiivsed tööd, kus on lühikesed intervallid, seal jälgimisest väga palju kasu ei ole.

Aga kui tahad teha kestvustööd ja hoida ennast mingis koormusvahemikus, siis seal on aktiivsusmonitorist kindlasti kasu. Me kipume olema natuke mugavad ja jääma oravaid vaatama. Kuidas siis ikkagi tagada selline keskmine, natuke väljaspool mugavustsooni koormus? Peamine, mida tasub jälgida ongi pulss.

Vanasti saadi hakkama näpuga kaela pealt mõõtes. Lugeda kümne sekundi jooksul pulsilööke ning korrutades saadud arvu kuuega. Sealt saad täpselt sama tulemuse kätte. Aga see andmete akumuleerimine, mugavus ja kaasaegsus aitavad kindlasti kaasa.

Mis pulsivahemikku tasub jälgida näiteks jooksu ajal? Kust vahemikust ei tasu üle minna ja kus tuleks püsida, et see oleks veel intensiivne treening?

Kaks head näidet. Kui aktiivsusmonitori ei ole, siis on hea tempo see, kui suudad jooksu või kiirkõnni ajal luuletust ette lugeda või sõbraga rääkida. See on selline paras koormus, millega tasub baastreeningut teha.

Pulsi puhul on ta selline 120 ja 150 löögi vahel. Pulssi on selles suhtes raske lugeda, et erinevates vanusegruppides tervislik pulsivahemik natuke kõigub, aga terve inimese puhul räägime 130 kuni 140 löögist minutis.

See on selline tüüpiline mugav pulsivahemik. Aga nii kui oled natuke treenitum, siis on üle 150 löögi ka täiesti sobiv.

Räägime nüüd sellest võimalusest, et aktiivsusmonitor hakkab liiga palju meeldima ja me hakkame liiga palju jälgima. Kui suur tõenäosus see on ja millised riskid sellega kaasnevad?

Peamine risk on see, et sa ei jälgi iseennast ja hakkad tegema trenni peamiste arvude alusel. See toidab ka treeningsõltuvust. Inimene hakkab sellega oma muidu segast elu korrastama. Elu on tänapäeva kuidagi ettearvamatu, aga treening on kuidagi ootamatult selge – kui palju peab midagi tegema ja kuidas peab tegema.

Sel juhul hakatakse aktiivsusmonitori abil reguleerima kogu oma ülejäänud elu ja nii leitakse, et ei ma ei saa seda teha, kuna mul on nii palju trenni tegemata.

Exceli tabelis on näiteks auk tekkinud ja siis tehakse kaks korda rohkem trenni tabeli pärast. Nii unustatakse ära, et tegelikult tehakse trenni ikka keha pärast. Neid näiteid on päris palju.

Kaugemaks tagajärjeks on see, et ühel hetkel tüdinetakse ja öeldakse, et see kõik on tegelikult ebameeldiv ja igav. Kuna sa ei jälgi iseenda arengut, vaid oled siirdunud ükskõik millist graafilist tabelit jälgima, siis lihtsalt kaotate kontakti enda arenguga. Ja seda on päris mitmes kohas demonstreeritud.

Teine variant on see, et patarei saab monitoril tühjaks ja avastatakse, et seda polegi vaja. Siis tegeletakse edasi ja see on see parem stsenaarium.

Teil on aktiivsusmonitor?

Mul ei ole aktiivsusmonitori. Mul on täiesti tavaline kell. Sammulugejat telefonis ka ei kasuta. Trennis käin ja seal loomulikult on selline vahend, mis jalgratta puhul registreerib kiirust ja võimsust. Seda ma ikka jälgin.