Pange korraks silmad kinni ja mõelge linnaruumile, kus liigute. Kui liigute jalgsi, kas pääsete sujuvalt edasi ja saate nautida värsket õhku? Või tunned pidevat hirmu auto alla jäämise ees? Kui liigute jalgrattaga, kas saate lasta rattasõidul juukseid lehvida ja tuulel nägu paitada? Või mõtlete hoopis, kas see autojuht, kes parasjagu pööret alustab, ikka märkas teid? Kui sõidate bussi või trammiga, kas loete rahulikult raamatut või mõtlete foori taga seistes, millal juba edasi saab? Või kui autoga, kas liigute rahulikult sihtpunkti poole või muretsete pigem selle pärast, kust leida parkimiskoht?

Inimesi arvestav linnaruum toimib inimese tasandil ja kiirusel. See tähendab mitmekesist viibimist ja kohtumisi soodustavat disaini, mida täiendab andestav liiklussüsteem – selline, kus eksimused ei lõppe surma või raske vigastusega. Ka Eesti liiklusohutusprogramm seab andestava süsteemi ja tänavaruumi kavandamise kesksele kohale. Põhjamaade nullvisioonist kantud ideed on Eestis tasapisi juurdumas.

Linnaruum peab arvestama erinevate inimeste võimekustega. Lihtsustatult öeldes: inimesi arvestav linnaruum võiks lubada ka lihtsalt kooserdamist.

Ent ainult tänavaruumiga tegelemisest ei piisa. Linn peab ühendama erinevad vajadused ja võimalused – just see teebki linnast linna. Ainult veerandtunniga läbitav piirkond ei ole veel linn. Kuigi teenuste kättesaadavus mõnekümneminutilise jalutuskäigu kaugusel on kahtlemata keskne elamisväärse linna loomisel, ei toimi inimesi arvestav linnaruum ilma ühistranspordita, mis seob need kohaliku mõõtkava kõnnitavad piirkonnad ühtseks tervikuks. Ühistransport peab olema hästi integreeritud ja kõigile ligipääsetav.

Koos inimesi arvestava linnaruumiga, kus liigub rohkem jalgrattureid, jalakäijaid ja ühistranspordi kasutajaid, tekib inimestele võimalus toimetada teisiti kui isikliku autoga. Nii jääb tänavaruumis rohkem ruumi ka neile, kes tõepoolest on sunnitud autot kasutama. Just nõrgemas positsioonis olijatele võimaluste loomise kaudu jõuame sidusama ja inimesi arvestavama linnaruumini.