Lisaks esteetilisele naudingule tekstiliselt arusaadava ooperi lavastamine nõuab vähemalt kaheksa osapoole tihedat koostööd. Mõnikord jääb aga saali akustiliste eripärade tõttu sellest väheks. Nii võib hääliku järelkaja maskeerida ehk enda alla matta järgnevaid helisid, eriti vaiksemaid konsonante, mis kõlavad pärast valju vokaali. Näiteks hüüdes tühjas ruumis sõna "vita" ehk elu – võib pika ja intensiivse 'i' kaja vaikse ja lühema 't' hõlpsalt summutada.

See muudab lauljate jaoks üksikute häälikutega tegelemise eriti oluliseks. Biomehaaniliselt käib sulghäälikute – k, p, t hääldamine mitmeetapiliselt: esmalt tuleb tekitada sulg ehk õhu pealevool sulgeda, seejärel sulgu hoida ning viimaks sulg vallandada. EMTA ja TTÜ teadlased eesotsas Allan Vurmaga uurisid, kuidas saaksid lauljad oma hääleaparaati kasutades muuta neid sulghäälikuid äratuntavamaks.

Katse tarbeks laskis töörühm professionaalsel metsosopranil ja tenoril esmalt laulda lihtsaid mittetähenduslikke silpe – akaa, ataa ja apaa erinevatel helikõrgustel. Seejärel moonutasid teadlased neid helinäiteid arvutiprogrammiga, muutes sulufaaside pikkusi. Mõnele helinäitele lisasid nad ka kajaefekti ning orkestrit meenutavat müra, et jäljendada reaalseid kontserditingimusi.

Seejärel mängis töörühm muudetud silpe katsealustele. Osa kuulas neid kõrvaklappidest, teised aga EMTA suures saalis, misjärel palusid teadlased ära arvata, mis häälikut (k, p või t) nad parasjagu kuulsid.

Tulemus oli selge: ruumides, kus oli kaja, parandas sulghääliku vaikse pausi pikendamine märgatavalt selle äratundmist. Lihtsalt öeldes, kui laulja hoiab 'k', 'p' või 't' hääliku sulgu enne selle valla päästmist veidi kauem kinni, jõuab eelneva vokaali kaja rohkem hajuda ja konsonant kostab selgemini. Kajata tingimustes polnud sellest erilist kasu, sest seal said kuulajad häälikutest niigi võrdlemisi hästi aru.

Samuti selgus ootuspäraselt, et kõrgemate nootide laulmisel oli sõnadest raskem aru saada. Kõrgematel nootidel on keerukam häälikuid välja hääldada ning laulda. Seetõttu ei suuda ka kuulajad enam hästi eristada, millega täpselt tegu on. Samadest katsetest tuli välja, et üldiselt suudavad sulghäälikuid kehvemini eristada vanemad inimesed ja saali tagaridades istuvad kuulajad, seda hoolimata nende soost. Kõige hõlpsamalt suutsid kuulajad sulghäälikutest ära tunda k-d.

Töörühm loodab, et uuringu tulemustest on kasu mitmel rindel. Lauljad said nüüd teadusliku kinnituse, et kajavates, eriti suuremates kajaga ruumides esinedes, tasub teadlikult sulghäälikute hääldamist veidi pikendada, et publik saaks sõnadest paremini aru. Ooperisõpradele võiksid anda tulemused aga mõistmist, miks mõnikord tundub tekst arusaamatum. Tegu ei pruugi olla laulja oskamatuse, vaid hoopis saali akustika ja muusika enda koosmõjuga.

Lisaks Vurmale lõid uuringus kaasa emeriitprofessor Jaan Ross, teadur Marju Raju, nooremteadur Veeda Kala ja doktorant Tuuri Dede, Tallinna Tehnikaülikoolist vanemteadurid Einar Meister ja Lya Meister. Uuringu tulemused ilmuvad ajakirjas Music Perception.